teisipäev, 30. märts 2010
Kaunis päikeseline kevadpäev
Kui kevade tulemist natuke järele aidata,
võime peagi näha igasuguseid rohutuuste ja pussakaid. Täna leidsin üles ka seni kadunud olnud põõsa. Oli teine hoopis pajaga õunapuukännu juures.
Hommikul tööle sõites vaatasin põlde, kus esimesed lumevabad mättad välja olid ilmunud. Mõtlesin, et nüüd oleks küll viimane aeg lõokesel ja kiivitajal oma vanadesse pesapaikadesse naasta.
Töölt koju jõudes selgus, et mõlemad linnud ongi kohal! Neid oli nii kuulda kui ka näha. Tore-tore! Kevad tuleb mühinal!
Mayday!
Väga pakiline asi!
pühapäev, 28. märts 2010
Et inimeseloomal mitte igav ei hakkaks.....
Ja kui siis Kõigevägevam oli mängu pannud oma arsenali kõige külmemad külmakraadid ja kõige vingemad tuulepuhangud - mis ta siis nägi!?! Va inimeseloom mõnules koldesuu ees, vaatas praksuvaid halge, mekkis talvevarudest keedetud maitsvat rooga, endal villasoojad riided üll...
Selline olesklemine ei kõlba kuskile!
Kõigevägevam vaatas oma labori üle ja ehhee - välja mõtles, ta lõi lume!
Sai teine selline ilus - valge, pehme, sätendav. Kõigevägevamal olid lumega omad plaanid. Ja need plaanid on tänaseni täitsa toimivad! Need plaanid tõid inimeselooma soojast kambrist välja! Algul oli inimeseloom sinisilmselt rõõmus - kõik ümbrus oli muutunud valgeks ja pehmeks ja ilusaks. Lumes sai puhata ja mängida, lumes sai sporti teha, lund oli muidu ilus vaadata.
Aga ühel hetkel sai seda ilu liiga palju. Lumi hakkas läbipääsmatuid hangesid tekitama, hakkas kogu ilma enda alla matma.
Ja kõigevägevam oli rõõmus! Inimeseloom sai tööle pandud! Mis ta lustib aina ühtejärge! Las kaevab teed lahti, las tekitab kõrgeid valle teede äärde, las müttab nii et pea märg!
Ja seda müttamist jätkub kuni lume sulamiseni, sest hoole ja armastusega kõrgeks kuhjatud lumevallid on nüüd vaja jälle lahti harutada, et kevadpäike neid kiiremini sulatama pääseks ning maapinnal taheneda laseks. Lumega on palju tegemist...
Köögi akna all hostade peenras on oma ninakesed välja pistnud esimesed lumikellukesed. Küll see muld on plink ja toores praegu! Paari sentimeetri sügavusel on ju alles kelts.
laupäev, 27. märts 2010
Kevad võtab tuure üles
Nüüd, kell 9 nii hull see udu enam pole. Väike lootus jääb, et ehk isegi päike piilub millalgi päeva jooksul pilvede vahelt välja.
Linnukevad on alanud. Iga päev lisandub keegi oma lauluga ühendkoori häält võimsamaks muutma.
Kurb on vaid see, et linnukestel ei ole ju mitte midagi süüa. Hommikul autoga sõites peletasin iga mõne meetri järel linde lendu. Ju nad, õnnetud, üritavad teepervedel üksikute rohutuustide vahelt ivakesi leida.
Tänasega on sookurgede saabumise paljude kevadete viimane tärmin kukkunud. Selleks ajaks on ka kõi-ge hilisema kevade puhul need linnud kohal olnud. Aga tänavu ei ole.
Pole sookurge, pole põldlõokest, pole kiivitajat - järelikult see ikka üks vale-kevad on!
Kell 10.20 - ilm on peaaegu päikeseline! Päike üritab suurema või väiksema eduga end pilve- ja udumassist läbi trügida. Tuleb vist üks kena ja soe päev.
Üle seitsme soojakraadi meil täna välja ei venitanud. Aga kui eile lumi veel kandis, siis täna ta seda enam üldse teha ei taha. Vaene Potsu on harjunud lumel jooksma, täna on ta aga koledal kombel hädas - vajub lumme, rabeleb, lõpuks roomab (!) lumeaugust välja. Nagu partisan!
Mis siis tehtud sai?
Kasvuhoones laotasin lund laiali. Natuke ka koristasin kasvuhoone eesruumi ja tegin lõket. Loopisin lumehangesid laiali - õue peal on tõeline plögandus!
Vaatasin, et tammi taha on ujunud kobraste tekitatud sodi. Võtsn pika varrega reha ja libistasin end järsust kaldast alla tammile. Noja, lumi täna ju ei kanna enam.... Aga ikkagi natuke riisusin veepinda. Kütet sain ka. Kobras oli kase allavoolu lasknud. Ta oli selle puu peaaegu õigesti ära ka "järganud" - noh, selline laias laastus kahemeetrine kasepuu juhtus olema. Mereand olevat jumala and. Arvan, et kuna meil merd pole, siis käib see samamoodi ka jõe kohta.
reede, 26. märts 2010
Pikeerimine
1. Pikeeritud 28 paprikataime. Õnnestus see mu munakarbi-katse! Taimede juured ei saanud üldse aru, et neid teise anumasse ümber tõsteti.
2. Lobeelia "Regatta Lilac" kahes väikeses kassetis. Pikeerisin iga viimase taimekribala, kuna idanevus oli väga niru.
3. Vasakul lobeelia segu, paremal kaks kasti päsmaslilledega.
kolmapäev, 24. märts 2010
Jalutuskäik Tammikus
Panime Potsule rakmed ümber ja läksime. Küll oli metsas palju huvitavaid lõhnu! Koera meelest muidugi. Teed suurt polnud. Üks segane oli oma jeebiga üritanud metsateel sõita. See oli rohkem selline sõjatantsu moodi karglemine olnud. Paar pilti ka metsateelt.
Tammiku nimepuu tamm.
Heinamaade äärsed kased.
Millal ometi see lumi otsa saab?
Ehhee! On märts. Ja üsna oma lõpujoonel tegelikult juba.
Pilt on tehtud 24. märtsi varahommikul. Vaade köögiaknast.
Oi, ma ei talu seda "ne mjaso, ne rõba" ilma!
Üks võllanali ka vahepeal, muidu läheb meelest ära: Tallinna joogivee hinda tuleb tõsta, kuna lisandub kütuse aktsiisimaks.
Aga üldiselt on kuulda, et Eestimaad on tabanud uus titebuum. Ja õige ta ongi. Praegusel sandil ajal ongi hea kodus beebi eest hoolitseda ning siis, kui ajad paranevad, taas tööle minna.
teisipäev, 23. märts 2010
Lumine teisipäev
Aga lindudel on kinnisvaraturg elavnenud. Täna hommikul valminud ja kasvuhoone otsaseina metsviinapuude vahele paigutatud pesakast on arvatavate üürnike poolt juba ülegi vaadatud.
Eile jalutamast tulles haakis üks peni end meie sappa. Ja ära minna ei tahtnudki. Istus trepil ja kui ukse paotasime, kippus tuppagi. Potsu oli päris endast väljas! Sai juba mõnesse peresse helistatudki, et äkki neil mõni peni puudu. Päris mure hakkas juba tekkima - sellist koerakest ju ööseks õue jätta ei saa ning kui ta poleks koduteed ise üles leidnud, oleksime pidanud midagi ise ette võtma. Lõpuks ta ikkagi ära läks.
esmaspäev, 22. märts 2010
Jalutuskäik loodusesse
Pitsilise seelikuga kevadesse
Ajaleht jõudis minust ette.
Ajalehest Maaleht.Atikkel asub siin.
Talvine seelik saab kevadisema näo, kui kaunistate seda heegeldatud pitsiga.
Suvi ja pitsivahus seelikud käivad käsikäes. Talv ja pitsid seevastu tunduvad tõelise väljakutsena. Kuid pärast pikka kampsunihooaega hakkab hing ihkama küll juba midagi kergemat ja õhulisemat.
Kuna suveni on veel pikk maa minna, võib olemasolevale talveseelikule anda heegeldatud pitsiga uue välimuse. Töö valmib kiiresti – kuna seelik on paksemast materjalist, ei pea ka pitsi heegeldama teab kui peenest lõngast.
Mustreid võib leida nii vanadest ajakirjadest, raamatutest kui ka Internetist.
Kasulik on heegeldada pits enne valmis ja alles seejärel seeliku alläärde õmmelda, sest enamasti on pitsi eluiga pikem kui seelikul. Kui seelik ära kulub või tüütab, saab pitsi lahti harutada ning kasutada mõne teise eseme kaunistuseks.
Esmalt mõõtke üle seeliku alläär.
Soovitatav on teha pits alläärest natuke kitsam (2–3 cm), sest pitsi tuleb pärast valmimist läbi õhukese riide õrnalt aurutada ning see annab talle laiust juurde.
Kuigi talveseeliku pits on heegeldatud jämedast lõngast, võiks selle all-ääre külge õmmelda siiski sama tooni niidiga – töö jääb tugevam ning õmblus on peaaegu nähtamatu.
Kena värske lumekiht
Aga jah, õhtul sadas esimest päris vihma selle aastanumbri sees. Mulle kohe meeldis see vihm! Tal ju omadus lumekihile halvasti mõjuda. Täna hommikul kell kuus avanes aga selline vaatepilt (muidugi mitte päris selline, päikest siis veel polnud).
pühapäev, 21. märts 2010
Kevadet provotseerimas
Täna aga oli aeg küps, et ka sellest jääst lahti saada. Täna piisas kõigest paarist -kolmest toust, kui juba eralduski parajas möödus jääkamakas. Ja nii ikka edasi, kuni terrass puhas. Vot sellised jääkamakad on praegu terrassi ees! Pesin terrassi kenasti puhtaks ning vedisin aiamööbli kasvuhoonest välja. No ma tahan seda asja kaeda, kas tõesti ei õnnestu enne neljanda veerandi algust kordagi terrassil päikese käes mõnuledes kohvi juua! Eelmisel aastal tõin mööbli välja 8. mätsil. Ei ole aastad vennad! No kohe üldse mitte!
Varakevadine hommik
Üritasin kasvuhoone küljeaknaid hangedest välja kaevata. Lumel on väga kõva koorik peal. Lumelabidaga raiumisest polnud mingit tolku. Ühe akna sain ikkagi lahti ning loopisin kasvuhoonesse lund. Las niisutab mulda!
Kuulsin puukoristajat.
Kuulsin rähni. Kes see täpselt oli, seda pean asjatundjaga täpsustama. Igal juhul laulis ta umbes nii: "kuik-kuik" :)
Nüüd on teksade sääred märjad, sokid märjad, kummikutest kallasin kena hunniku märga lund välja... ehh, see varakevad..
Täiendatud:
Sai natuke kuivatud...
Kange tahtmine on talve jooksul tekkinud-kogunenud ja äi-läind-taris sodi lõkkesse vedida. Aga võta näpust - hapu... Kaevasingi siis raja lõkkeplatsini.
Säänne rada sai...
Tegelikult tahaks sauna juurde ka raja kaevata. Vaja ju proovida, kas suitsusaun on ka tasemel ja ajab ikka korralikult suitsu sisse või ...... teine võimalus, et ei ahi ei võta üldse tuld ninasse. Igal juhul - hull on rahutu.
Ahjaa! Vesi on jões natuke juba tõusnud. Sellest annab tunnistust veekohin, mida nüüd märksa rohkem on kuulda kui varem. Kui viitsimist on, siis äkki homme läheme mingil ajal pealelõunal ja vaatame, kas Nõiakaev juba teab, et kevad käes ja suur lumi hakkab sulama. No kui see Nõiakaev tänavu kevadel ka keema ei hakka, siis ta ei kavatsegi seda enam kunagi teha.
Olid ikka ajad nii umbes 10-15 aastat tagasi, kui meie tee peal ja teisel pool jõge tee peal oli selline autodevoor, et pane või foor üles, et oma tee otsast ka välja pääseda. Antsul oli igaks õhtuks võhm väljas ja keel sõlmes - kõikidele oli ju vaja jutustada sellest 100 l/s veehulgast, mis kaevust välja voolas.
Näis-näis, kuda tänavu asjad kulgema hakkavad.
Veel täiendatud:
Sain lõkkele tule ninasse. Niivõrd, kuivõrd... Läksin uljalt pika sammuga lõkkele lisa tooma. Küüni. Mis ülalpool mainituna on vett täis. Solistasin siis seal vees. Kuivema koha pealt sain suure sületäie prahti. Hakkasin ukse poole liikuma. Läbi vee muidugi. Aga..... mis on praegusel ajal tolle vee all? Ah? Igal juhul ühel hetkel käis üks tubli solakas, vett lendas igasse ilmakaarde, Potsu hüppas ehmatusest kõige nelja jalaga õhku ja pühkis minema nii et saba sirge.... Ja mina? Ei kommenteeri... Suplussoe see vesi nüüd küll ei olnud... Fotoka koukisin igaks juhuks lahti, käekella panin kaminasimsile kuivama...
Niimoodi, kuulsusetult mu stahhaanovlikud jõupingutused vastu taevast (vabandust, vastu vett) lendasid...
laupäev, 20. märts 2010
Kevade tulemist jälgides
Vaatamata suht sandile ilmale käisin ikka väikese tiiru õue peal (niipaljukest, kui lumi lubas).
Mõned pildid õuereidist:
Kiuslik, püdel ja kohati põhjatuna tunduv lumesupp teeb autoga sõitmise üsna vaevaliseks.
Oi, ja mis see siis on? Need ju rohulibled! Mis sellest, et selle koha peal, kust sai lumi ära roogitud! Ikkagi nüüd siin paljas maa ja rohi!!!
Eile tegime poisiga katusel peesitavale lumele ja jääle "puust ja punasena" selgeks, et tagumine aeg oleks katuselt maha libiseda. Aitab juba sellest räästaste tilkumisest! Öösel oli madalahäälse kohina järgi kuulda, et kuskilt on suur lahmakas lund maha vajumas. Hommikul kontrollides selgus, et kõige vasakpoolsema vintskapi välisnurk on puhas! Nüüd on lund veel vaid veranda katusel, aga selle sulamine võtab aega, kuna sinna paistab vaid õhtupäike. Maja taga idakaares võib ka lund olla, aga sinna vatama ma ei pääse, lumi on liiga kõrge.
Lõpuks ometi on katus oma õiget värvi!
Kevad!
Kui nüüd ikka päris aus olla, siis ega tegelikult pole põhjust seda lund nii hullusti siunata midagi. Lapsepõlvest mäletan, et millegipärast algas sügis ammu enne astronoomilise sügise algust (kuskil septembri esimestel päevadel juba), aga vot see kevad ei märganud mitte astronoomilise kevade alguses tulla. Nii ju praegugi. Kuigi jah, ei saa salata, et midagi on juba muutunud.
Paar pilti kevade voogamisest...
jõel.......ja terrassil...
Aga täna ei ole ilm nii mõnus, nagu ta seda eile oli. Praegu on pilves, temperatuur +3 kraadi, aga kole vinge tuul rikub kõik meeldiva ära. Kinnasteta kohe kuidagi ei kannata olla.
teisipäev, 16. märts 2010
Varahommik
pühapäev, 14. märts 2010
On ärkamise, tärkamise, märkamise aeg
ärkamine - talveunest, talvisest masendusest
tärkamine - seemnest, sibulast, mugulast
märkamine - enda ümber muutuva maailma imede võlust ja valust osa saamine
Minu arvates on eesti keele kõige ilusama kõlaga sõnad reeglina liitsõnad. Aga see on kõigest minu subjektiivne arvamus.
Tomat "Koit". Vasakpoolne tops oli aknale lähemal. Seepärast istus ta tänase öö veel kilekotis soojas. Taimed ise sellised suht kenakesed. Las kasvavad veel! Varsti ootab neid pikeerimine.
Eksperimenteerimise külv: rõdu-/potitomat "Vilma". Külv ei ole suurem asi. See tühjem külg oli taas aknaklaasile lähemal. Külm on! Talv ju ikkagi.
Lobeeliate segu. Kumb tops oli aknaklaasile lähemal? Vastus: parempoolne. Ülejäänud lobeeliaseemned ei tea ilmaelust veel midagi. Magavad alles.
Lootusetu
laupäev, 13. märts 2010
Pilved on ilusad, pilved on põnevad
Teine kevade saabumise märk on vähene kütmine. Kuigi öösel olid üsna krõbedad kümakraadid ( - 15).
Kolmas kevade saabumise märk on suurpuhastus. Talvehilbud pakitud ja enne oktoobri lõppu neid välja ei võta. Selline otsus. Paar toalille ümber istutatud.
Noored sätivad mingit länni värki üles. Küpsetasin neile suure laari kaneelirulle ning veel suurema laari tegin kartulisalatit.
Eelmisel nädalavahetusel tehtud külvidest on osa üles tulnud. Tomat näiteks. Paprika seemned magavad mullas veel õndsa und.
Akna peal kõõludes imetlesin kaharaid valgeid pilvi. Selleks ajaks, kui kummikud jalga ja jope selga said, olid pilved ennast juba teise poosi sättinud. Tegin esimesed selle aasta pilvepildid.
Mäe peal sissesõidutee otsas tehtud pildid vaatega itta:
reede, 12. märts 2010
Ilmarindel muutusteta
Märts on poole peal, aga ilm on täiesti lolliks läinud. Meie Potsu on talve ja lund nautinud täiega. Täna hommikul tegin terrassi ukse lahti, aga..... koer vaatas välja ning keeldus õue minemast! Isegi looma arvates ei olnud õues avanenud vaatepilt normaalne!
Tööle sõitmine oli analoogne 23. veebruari kojusõiduga. Eriti jubedaks läks sadu Kolu-Äksi teelõigul sõites. Kose valla sees oli üks jäljerida ees. Sõitsin, nina vastu esiklaasi ja jälgisin üle kapotikaane neid lumme mattuvaid jälgi. Siis ühel hetkel keerasid jäljed õue. Edasi oli kõik üks ühtlane valge ollus. Ei taevast, ei maad. Teest rääkimata. Püüdsin orienteeruda teeäärsete määrdunud lumega vallide järgi. Valla piiril järsu kurvi eel oli tee peal jälle see hull või siis marutõbine metskits, kes tavatseb auto ees tee peal joosta. Tema järgi orienteerumine polnud ka eriti hea mõte, sest lõpuks ta ikka metsa vahele keeras. Kirivalla väljade vahel sõitmine oli tõeline õuduste labürint. Paar korda müksasin ka teeäärseid valle. Kord auto parema, kord vasaku küljega.... Vaene auto sai üsna põhjaliku ülevaate eesti keele vandumise ja kirumise sõnavarast ... kuigi tema, õnnetu, polnud ju tegelikult milleski süüdi.
Ühes kohas ma hakkasin isegi aru saama, kus olen - üle lume tundus, et vasakule jääb Aini maja katus. Uhh! See lõik teest sai sõidetud! Lõpuks tuli pääsemine - Lutsu külast oli üks auto välja keeranud. Sain jälle ettesõidetud jälgede järgi edasi kulgeda.
Koju sõitmise ajaks oli tee Kõue valla piires kenasti lahti aetud ja nähtavus hea. Peale libeduse polnud mingeid probleeme. Probleemid algasid koduvalla piiridesse jõudes. Sahka polnud see tee küll näinud. Tee oli piki teed kulgevaid rööpaid täis. Just nii, nagu autod seda lõiku nühkinud olid. Vastu sõitis üks sahaga traktor, aga sel oli sahk ontlikult üles tõstetud...
Ja nädala pärast lähevad lapsed kevadvaheajale. Ja kahe nädala pärast keerame kella suveajale.
Sellist talve pole ma elu sees varem näinud! Töökaaslase 85-aastane memm pole ka sellist talve näinud. Vähemasti Põhja- ja Kesk-Eestile sellised talved küll omased pole.
kolmapäev, 10. märts 2010
Suurt midagi e toimu
Mitte midagi ei toimu. Mitte midagi pole uut. Mitte midagi pole huvitavat.
Kui, siis niipaljukest uut ju on, et ka kõrvalised asfaltteed hakkavad lumest välja sulama. Päike paistab, räästad tilguvad, tihased laulavad uuematest trendidest sitsikleitide turul. Kogu talve ei näinud kodukandis ühtegi harakat. Nüüd lippab neid ringi igal pool.
Eile õhtul hakkas Potsu järsku ägedasti haukuma, tõusis kahele jalale püsti ning nõudis õue laskmist. Ma muidugi lasksin ta siis välja. Alles seejärel nägin, kelle peale koer kurjustas - üks jultunud rebane oli Potsu territooriumil! Otse lõkkeplatsi juures. Koer tormas piki lumeuurdeid jõe poole, mina hüüdsin teda tagasi (niipaljukest, kui häälest ära hääl võimaldas). Ma nii kartsin, et kui Potsu rumalast peast seda rebast ründab, võib vaenlane talle 1:0 teha. Õnneks tuli koer siiski toa juurde tagasi. Ju ta sai minu lärmi löömisest aru, et targem on taanduda.
Mul tekkis üks mõte. Ega asjata pole olemas koolitusi avaliku esinemise oskuse arendamiseks. Kehakeel on ikka väga arusaadav keel ja see keel reedab nii mõndagi. Ja ühes kontekstis reetis see väga suurt ebakindlust. Kahju kohe! Nii et - kui jalavarjud on viletsad, siis olgu vähemalt jutt hea.
Pidev ebakindlus, pinge ehk siis stress - küll kurnab, küll väsitab, küll muudab ükskõikseks! Puhkust tahaks!
esmaspäev, 8. märts 2010
Oh seda ilma küll!
Täna on ilm sootuks teine: sajab lund ja tuiskab.
pühapäev, 7. märts 2010
Külm! Oh, mis külm!
Auto on varju all, vatitekid katteks peal - täpselt nagu jaanuaris... No kuhu see ilmaelu sedasi küll välja viib?
Esmaspäeva hommikul kell 6 oli -18,5 kraadi.
Algas aiandusaasta 2010
Tehtud on paprika ja tomatiseemnete külvid.
Asusin lobeeliaid külvama. Teadupärast on sellel lillesordil sellised udupeened seemned. Suur oli minu üllatus, kui "Lilac" pakki avades avastasin sellest pisikese ampulli, kus loetud arv üsna suuri seemneid. Vaatasin pakile kirjutatud sordinime, vaatasin seemneid, kehitasin õlgu ja külvasin maha.... kui suured seemned, siis olgu nad suured, kui tahavad.