pühapäev, 24. juuli 2016

Avatud talude päev

Kui üks oskas omale rehapii kanda astuda ja teine trepil jalga vigastada, siis võiks arvata, et Avatud Talude päeval jääb käimata. Aga sandipolk pani masinale hääled sisse ja hommikused tegutsejad, nagu me oleme, võtsime juba kella üheksa ajal suuna Aaviku lilleaia poole. 

Võrreldes mõne aasta taguse kokkutuleku mälestusega, on Aaviku aed palju laienenud ja lopsakust veelgi juurde kasvatanud. 

On liiliate aeg ja nende sära paistis aia erinevatest nurkadest.


Minu lemmik aiahaldjas.


Oi, kuidas mulle meeldivad avarad rohe-rahulikud vaated!


Erilise auraga koht hääde ideede genereerimiseks. 


Need võrratud liiliad ja päevaliiliad!


Mõne lille vaatamiseks peab pea suisa kuklasse ajama.


Veel kauneid liiliaid.




Võimsad hostad! Lemmikud igas aias ja igal ajal.


Edasi suundusime männimetsa alla käbisid korjama. Kilekotid käbisid täis, hüppasime sisse Keila Bauhofi. Muidugi ei olnud seal midagi sellest nimekirjast, mida meil hädasti vaja oleks olnud.

Teine talu oli Esko talu Saku lähedal. 
 Oh sa heldus, kus oli autosid! Külastusmäng "Unustatud mõisad" võib nii rohkest külastajate hulgast vaid unistada... Selline tunne oli, et oleme Jäneda talupäevadele minemas. Võib-olla mängis rahvarohkuses oma rolli ka soov näha "Õnne 13"-st tuttavat Uue-Variku talu. Ülo igatahes oli saanud vaba päeva või ajas ta kuskil tähtsaid taluasju.


Ilusad taluhooned, maitsekalt tagasihoidlik aiakujundus.




Puu ümber oli huvitav laud veel huvitavamate lauajalgadega.


Palkhooned harmoneerusid massiivsete kivihoonetega.



Palkseina ja põneva kivimüüri koosmõju on imeline.


Lastel oli heinaruloonidel lõbu laialt.


Suurtootmine nõuab suurt hulka põllutehnikat.


Arhailise ja modernse harmoneeruv kooslus. Poolkelpkatused  on ikka eriliselt ilusad.


Vanavara kuuri seinal jutustab lugusid vanadest aegadest.


Midagi sellist oleks meie aeda ka vaja.


Väga kapitaalne kanaaed. Eriti meeldib mulle, et lindude tarbeks on ka  vabaõhuõrred.


Poistel oli tegevust tasakaaluharjutuse alal.


Lihtne ja ilus aiakujundus.


Kuna tervis pikka talutuuri teha ei lubanud, otsustasime piirduda kolme talu külastamisega. Meie kandis oli tee umbes Polli Loomaaia läheduses. Sinna me sisse ei astunud, suundusime hoopis Nõravasse.


Viimane küastatud talu oli Laastu talu. Tuntud ka kui Magusmari. Tegeldakse maasikakasvatuse ja mesindusega. 

Mõnda tööd saab ka pikutades teha. Kuigi, ega see pikutaminegi kuigi kerge pole, kui käed peavad usinasti maasikaid noppima.


Õuele on kaevatud neerukujuline tiik. Maasikapõllu kastmisvesi kohe põllu lähedalt võtta!


Terrassile oli välja pandud mesindusega seotud atribuutika ja üks sektsioon korpustarust koos elanikega.


Peremees on rajanud Eesti suurima eravalduses oleva päikeseenergial baseeruva elektrijaama.



Oleks tahtnud veel mitmeid talusid külastada, aga kodus ootasid vaarikad korjamist ja moosiks muundamist.

Puhkuse esimene osa ongi läbi. Oh, jah....

kolmapäev, 20. juuli 2016

Puhkus hakkab lõppema, aga töödel ei ole otsa ega äärt

Kaks nädalat on ilmselgelt ülekohtuselt lühike puhkus. Kohe polegi nagu teist. Alles ta algas, aga  ole sa lahke- juba esmaspäeval tuleb tööle minna. Oi, kuidas ei tahaks! Eile arutasime siin, et kuhu see aeg ometi kadunud on. Ei oska öelda, läinud ta on, nagu oleks lehm keelega ära tõmmanud.  Ja oleks siis lulli löödud. Ei ole ju! Ilmselgelt on kätte jõudnud aeg, kus iga tegevus võtab natuke rohkem aega kui 20 aastat tagasi. No võib-olla isegi sutsu rohkem kui lihtsalt natuke.

Oli mul selline püha paber, mida "playlistiks" sai nimetatud. On teine endiselt alles ja sealt on isegi veerandik punktidest jämeda joonega maha tõmmatud. Aga... üks tegevus tekitab kuidagi iseenesest uue ideekese alge (teinekord isegi mitme ideekese alge) ja siis on ju kohe vaja neid asju tegema hakata. Noh, aga "playlisti" ma nende uute tegevuste loeteluga enam ei viitsinud pikendada. 

Kõige olulisem oli vahtraprojekt. Mul pole halli aimugi, millal see asi kord valmis saab, aga niipaljukest on kindel, et hakatus on tehtud ja mingi ettekujutus on nüüd tõesti ka silme ees. Kivid on kõik Imepeenrast toodud (tema on kantud renoveerimise nimistusse). 

Ma juba tean, kuhu peaks sel alal tulema üks kena väike istumiskohake. Sellelt istmelt peaks olema näha nii Varjupeenar, Sundseisupeenar, osa Pikast peenrast, hostade ala ja pojengihekk. Noh ja kui veidi üle õla kiigata, siis on näha ka köögiviljamaa ja marjaaed. Üks ütlemata hää istumise ja jala puhkamise koht!

Kui see laiemaks kiskuv osa ka ilmet hakkab võtma (loodan, et kunagi ikka hakkab), siis on mul hullult palju hostasid vaja. Ka selliseid, mis kannatavad lauspäikest.Samuti on vaja helmikpööriseid. Mida säravamad ja "ebaloogilisemat" värvi lehtedega, seda parem. Sõnajalad toome metsast.




Tuhala-Nabala tee, mis veel 2014-2015  "Eesti teedeatlases" on märgitud kruusateena - ta sai nüüd lõpuks valmis! Isegi pinnatud on! Mõlemal pool teed on muidugi kohustuslikud "kuristik-kraavid", aga kurvilisel teel ei saagi hullult kimada ja loodetavasti keegi end sealt eurokraavi põhjast ei pea leidma. Aga nood eurokraavid on mõneti ka kasulikud. Nende kaevamisel tuleb aeg-ajalt välja kive. Mõni neist on suisa huvitava näoga. 

See kivi meenutab mulle millegipärast ühte ürgset saurust. Sellist masajalgset tötsakat, kellel uhke krae kaela ümber.


See kivi meenutab mulle millegipärast alasit.


Teine projekt on plaanis tiksunud juba mõnda aega. Aga no ei saa ju vedama! Nüüd on proovitöö tehtud ja kui tsemendiga kauplev pood jalgu jääb, siis kavatsen neid potte-vaase veel teha. Mulle nad igal juhul hullult meeldivad. Ja ma ei värvi neid! Las jäävad tsemendihalliks.


See väike vaas on õhemast kangast. Vot see ei lähe kohe mitte!


Kolmas suurprojekt on ka alles alustusjärgus.No ma ei tea, kuhu on inimese mõistus kadunud - milleks neid nii palju vaja on? Aga ma ju tean vastust - aed on meil lihtsalt hullult suur. Vot selle ala taga see roheline on Rootsi tee ja selle taga on Uus park (mets). See on nüüd küll fakt, et Rootsi teest üle aiandamine kohe kindlasti ei lähe. 

Sellelt alalt võtsin katte maha lihtsalt prooviks. Uudishimu ajas muidugi ka takka. Ja aiaekskursandid olid tulemas, see ka sundis ennast liigutama, et oleks näidata ja rääkida. 

Siin näen vaimusilmas siniseid siberi iiriseid kasvamas. (Nende puhmad tuleb jagada, et nad noorema ja värskemana jälle rohkelt õitseda jaksaks.) Värviaktsendiks ka valgeid iiriseid (jäid seekord jagamata). Võib-olla toon Imepeenrast siia ka valge sügisastra puhmad. Seda pean veel mõtlema. Samas lihtsalt ära neid ju ei raatsi visata...

Üldiselt lükkub see istutamine kas puhkuse teise osa lõppu või sootuks septembrisse. No ei raatsi Kuurirõdu peenrasse tallama minna.


Varasema õitsemisega astilbed on juba kaunilt pitsivahus.


Mullu külitud monardad on väga tublid. Erinevalt punasest monardast on roosade puhul tegemist väga kompaktse ja viksilt püstise kasvuga  taimedega.


Jaapani ülased on nüüd vist juba kolm või isegi neli korda uude asukohta kasvama pandud. Kusjuures nad ei taluvat ümberistutamist eriti hästi. Vot selles osas võiksin vastu vaielda. Aga tänavu on nad eriti uhked. Ju nad on aru saanud, et on lõpuks koju jõudnud.


Laupäeval on ees ootamas järjekordne aia-jalutuskäik, pühapäeval tahaks ise Avatud talude päeva raames vähemalt ühte aeda külastada. Ja otsa ta saabki. See puhkus. Nüüd kolm nädalat tööl ja siis uus puhkuse sats. Kui esimene sai sätitud vanaema juubeli ümber, siis teise puhkuseosa tähtsündmuseks on kaasa juubel.

Aiaekskursioonidel on käinud vahvad inimesed. Lihtsad ja rõõmsameelsed. Ja kui palju inspiratsiooni need hetked annavad! Mul on nii palju mõtteid, et ma ei tea, kes need kõik teoks teeb. Aga lisaks kaasa kursuse kokkutulekule järgmise aasta juuli algupoolel tahaks organiseerida veel midagi aiaga seotut. Aga see mõte vajab veel setitamist.

neljapäev, 14. juuli 2016

Dekoratiivpõõsaste pargihakatis

Oli meil kunagi ploomi "Noarootsi punane" võpsiku ja külatee vahele jääval alal põld. Kartulipõld. Maapind on seal väga-väga kivine, mulda on näpuotsaga, peamiselt ainult rähk... Haljasmassi moodustasid ohakad ja orashein. Sellele vaatamata ponnistasime sel maal kartuleid kasvatada. Kuni ühel hetkel, saagikoristuse ajal, võisime kotti ajada vaid kartulihelmeid, lükituna orasheinarisoomidele.... Vot siis sai mõõt täis! Seisis see maa mõnda aega, kasvatas kesalille ja täitis kesa rolli täiemahuliselt. 

Kuna aga ühel hetkel tuli ploomiräpsik maha võtta, muutus see kesa justkui iseenesest meie aia osaks. Õunaaia rohumaa, mida me suureliselt muruks nimetame, jätkuks. Nii saigi murutraktoriga kesalille ja muid ebasoovitavaid tegelasi korrale kutsuma asutud. Mida selle alaga siis teha? Narr kah niisama tühja-tähja traktoriga ringi paarutada.

Ühel heal päeval aga "helises kelluke" ja andis märku, et on aeg. Mõeldud, tehtud! Meil oli kuurirõdu peenras neli puishortensia põõsast, mis rammusama mulla peale ümber istutamise järel loobusid õitsemisest ning eelistasid "haljasmassi" kasvatada, Et sellist kõrgustesse kasvamist veidigi ohjes hoida, kaevasime nad välja, jagasime väiksemateks põõsakesteks ja kaasa istutas nad uuele maa-alale. Kokku sai neid puishortensiaid ei rohkem ega vähem kui 22 erineva suurusega puhmast. Algus dekoratiivpõõsaste pargile oligi tehtud!

Pikkamisi hakkas põõsaid ja põõsakesi juurde tulema. Täiesti vale koha peal ja üldse mitte   meeldivatena kasvasid meie aia esimesed jaapani enelad. Pargi rajamise käigus said nemadki uuele alale ümber istutatud. Nüüd on nad uuel alal kosunud, näevad lopsakad välja ja  õitsevad ohtralt. Ilusad põõsad ju tegelikult! Kohe väga ilusad! Kokku saime jagamise teel 5 põõsast. 

Need pole aga meie ainsad põõsakesed. Neid ikka on igasuguseid seal.

Tuhkurenelas "Grefsheim". Tegelikult on neid kaks.


Forsüütia tuli meie juurde sel kevadel Tarvastust, kus ta mitte kasvada ei tahtnud. Praegu ta alles kohaneb meil, on väike ja õnnetu, aga ehk kosub.




Kivi najale toetub pisike valgeõieline jaapani enelas.






Kitseenelas tuli meie juurde samuti sel kevadel. Aitäh!


Aedhortensia Grandiflora


Jaapani enelas "Goldflame"






Kes see on? Ilmselgelt on tema jõudnud meie parki kaks suve tagasi Kadaka aias toimunud kokkutuleku kaudu. Õitseb kevadel kollaste õitega. 





Mandžuuria kuradipuu


Põisenelas "Lady in Red"


Siberi kontpuu "Bailhalo"


Pargiroos. Täidisõieline. Tuli meie parki Rohenäpu aiast. Aitäh!


Kaks suve ootas omale õiget kasvukohta veel üks pargiroos. Nime ei tea, sildil oli ainult minu nimi. Ja nüüd on seis selline, et meil on hädasti tarvis veel 3-4 pargiroosi. No on ikka lugu küll!


Jaapani enelas "Firelight"


Paar vaadet kogu alale. Kuusehekk kaitseb külmade idatuulte eest ja varjab vaadet külatee poolt.



Põnev, milline näeb see põõsaste park välja ütleme nii 3-4 aasta pärast?

Ja kui nüüd kokku lugeda, siis on meil ju suisa kolm parki! Vana park, mis sai rajatud 20 aastat tagasi meie õuel toimunud talulaada järel. Oh meid noori oma hullude ideedega! Olid ikka ajad! Tol laadal läks Saku Maaviljeluse Instituudi teaduril Viive Rosenbergil suisa nii hästi, et ta tänutäheks kinkis meile nutsaku meristeempaljundatud kasetittesid. Kui juba on kased, siis peab siia saama park!

Uus park sai alguse peamiselt kraavinõlvadelt kokku otsitud männitittedest. Ise tulid sinna kased, sarapuud, tammed, haava juurevõrsetest on kujunenud pargi üks osa.

Ja kolmas on dekoratiivpõõsaste park.

Vahva ju! Metsaaed on pargi-ja metsaaed.