kolmapäev, 12. oktoober 2016

Sügis Vanatammi mõisas

Ma pole just sageli sügisesi päikesetõuse imetleda saanud. Nüüd aga on selleks aega volilt käes. Kui just pilves ja tormine ei ole, siis võib sügis ka ikka imeilus aastaaeg olla. Tarvis vaid õigel hetkel aknast välja vaadata, fotokas haarata ning õue pildistama lipata.


Oktoobri teine dekaad on käes ja kuldne sügis hakkab siinkandis oma kaunimat värvigammat minetama. Mullu oli samal ajahetkel veel märksa kuldsem ja leherohkem see vaatepilt. Enam kui nädala tuulanud torm sasis puid ikka kõvasti. Kased on meil üleni raagus, vahtrad on ülihõredad, näidates kollakas-oranži leherüüd vaid võra alaosas. Kõige säravamalt kolletavad aga sarapuud ja pajud.



Pihlakad olid sel sügisel marjade raskuse all lookas. Huvitav, et linnud käivad valikuliselt pihlakates maiustamas. Ühe päevaga tegid rästad meie aia pihlakad täiesti tühjaks!


Samas, Oru külas jätkus pihlakaid meile, jätkub veel paljudele ning muidugi jääb ka lindudele. Pildil kottides viimane pihlakanoos, mis pärast puhastamist sai saadetud sügavkülmikusse "leebuma". Kahe päeva pärast sai keedetud pihlakasalat vähese õunalisandiga, Õunte peamine ülesanne selles keeduses oli salatikastme rolli täitmine.


Varakevadisi sibullilli on meie aias vähe. Aknal kõõludes ning pojengiheki peenart takseerides otsustasin, et kevadised õitsejad saavad just sellele alale tipitud. Pojeng on kevadel aeglase ärkamisega ning põõsaste vahed on piisavalt laiad, et varakevadine õieilu nähtav saaks olema.






Arvan, et pooled vahtralehed on nüüdseks kokku riisutud. Lähevad nii keldrisse soojustuseks, Rootsi tee servaala täiteks kui ka mustadesse kilekottidesse komposteeruma. Täna hommikul just vaatasin, et muru on jälle nii lehekollane, justnagu siin majas inimesi ei elakski, kes aia heakorra vastu huvi tunneksid.


 Suvel tegin üliküpsetest tikritest mahla. Osa läks plastpudelitega sügavkülma (nendest teen nüüd vanaemale kisselli). Osa mahla läks veiniks. Värvi parandamiseks lisasime sutsu mustsõstra mahla.
Ilusa värviga vein tuleb!


Hoidistatud on tänavu rohkem kui paljudel eelmistel aastatel. Ju see oli alateadvus, mis sundis ennast kokku võtma ja kasutama kõike seda, mida Emake Loodus meile pakub. 

Tehtud sai:  
Õuna püreemoos (Hää kohupiimakoogis.)


Pihlaka-õunamoos ja pihlaka-õunasalat.


Hää sõbra käest sain kõrvitsa. Tegin ikka meie pere lemmiksalatit ka.


Vanaemale lõunasöögi magustoiduks on hea ka õunakompotti koos kohupiimaga pakkuda.


Jõhvikaid on tänavu meie kandi soodes vähevõitu. Sellegipoolest õnnestus veidi korjata. Esmakordselt tegin jõhvikamoosi. Megahea on see rullbiskviidis!


Lisaks on tehtud pangesalatit, peedisalatit, õuna-peedi püreemoosi, seeneseljanka ja boršipõhjasid. Ja  veel midagi, mis hetkel ei meenu. Kurgid on hapendatud Muhediku õpetuse järgi. Õunamahla tegime koguni neljal korral. Iga viimane kui 3-liitrine purk sai mahla täis villitud, lisaks 3- ja 5-liitrised plastkotid.

"Aiasaate" võttegrupp tahtis filmida tsemendipottide (-vaaside) valmistamist. Oi, ma ei salli sellist asja. Ma võin kaamera taga rääkida, palju tarvis, aga muud moodi... no vastik-vastik!

Ahjaa! Vanatammi hobiaianduse ja käsitöötalu korraldas ka ühe sügisürituse. Väga rahule jäin! Ühed villased sokid läksid isegi Saksamaale Kölni.

Verandakohvikus pakkusin degusteerimiseks porgandikooki ning peedikooki. Noh, et ahvatleda noori pereemasid köögivilju ostma. Peedikook osutus nii menukaks, et sai üliruttu otsa, kuna külastajad ostsid seda ka koju kaasa. Kusjuures väljanägemine oli tal selline, et ise ma seda ei maitsenudki.... Lisaks pakkusin degusteerimiseks õuna-peedimoosi ning gripimoosi. Mõlemad osutusid ka väga menukaks.




Mitte ainult päikesetõusud pole ilusad. Imeline võib olla ka uttu mattunud õu. Imeline võib olla ka metskitsekari lõkkeplatsi ümber. Imeline võib olla ka lõputu lehesadu. On sügis.