kolmapäev, 28. detsember 2016

2016. aastaring hakkab täis saama ja uued plaanid 2017.-ks aastaks

Mingil moel pöördeliseks osutus see mööduv aasta. Kas need pöörded on muutuste teel või jäävad samaks, ei oskagi oletada ja ega midagi pole ka selle vastu, kui seis samaks jääb, nagu ta hetkel on. Mäletan lapsepõlvest, kui ema rääkis, et oli imestanud oma ema, kel kõiksugu tööd ja tegemised mõistetamatult palju aega nõudsid. Siis jõudis kätte aeg, mil ema õhkas, et näe, nüüd ma siis saan aru, miks kõik palju aega võtab - oli temagi jõudnud sellesse eluetappi. Nüüd on mul kuri kahtlus, et kui mul endal seesamune pikatoimeline aeg just käes pole, siis teda, sindrit, ei ole enam pikalt oodata...

Aga millegipärast aju ei võta teps mitte tuure maha, vaid ketrab aina uusi ja uusi, ikka hulle ja veel hullemaid ideesid, mida keegi hull peaks realiseerima hakkama. Vot selles osas jätab aju võimekus tugevasti soovida, et ta ei suuda välja nuputada, kes need hullud peaksid olema noid ideesid teostamas. Ta ju ometi ei arva, et see mina pean olema?

Mõned loogilised ja suht normaalsed-teostatavad plaanid on täitsa olemas:

1) Metsaaed peab jääma ja saama veelgi rohkem metsaaiaks, ehk teisisõnu - roheline, roheline, roheline.

2) Metsaaed peab jääma endale kindlaks ja mitte lubama hullult palju erinevaid taimeliike oma peenardesse. Motoks peab jääma: less is more. Asi selles, et maa-ala on suur, kõrgetest puudest ümbritsetud igas ilmakaares ning reljeef igavalt tasapinnaline. Palju väikesi eri liigist kribusid kaovad kui vesi mutiauku. Pigem vähe, lollikindlad ning suuri padjandeid-puhmaid moodustavad taimed.

3) Olemasolevatest dekoratiivpõõsastest tahaks katsetada pistokstega või siis oksa maha vajutamise teel uusi taimi tekitada, et niigi pingelisse eelarvesse edevaid-eblakaid auke ei tekitaks.

4) Sissesõidutee äärne põld on nüüd kaks aastakest puhanud, sigade poolt korduvalt üles küntud ning isegi üks hobusesõnniku aun lösutab põllu nuka peal.... see ala tuleb üles künda. Pole küll aimu, kas Taadu, see ainuke traktorimees veel suudab oma raudruuna selga hüpata või on ta ehk ühe kepi juba kahe kargu vastu vahetanud. See selgub kevadel. No nii hull ma veel ei ole, et labidaga sellele suurele ja üle-mõistuse-kivisele põllule kallale kargaks.

5) Senine aiamaa tuleb kogu ulatuses köögivilja alla panna ja kartul sellele suurele põllule komandeerida. Põllusaadustele on soovijaid rohkem, kui meie väeti aiamaa suudaks neid soove täita. Mullafrees jäigi ostmata, kuna enne jõudis kaela sadada see elumuutust põhjustanud üllatus. Seega, labidas, ae!  Teole, teole!

6) Mehed tuleks vanade mesipuude kallale ässitada. Vajavad teised veidi kõpitsemist ning siis ostaks paar sülemit. Kuna sülemlemine toimub enamasti pärast põhikorjet ehk võililleaja järel, siis sellest tekib kohe uus punkt:

7) Suure põllu teine osa, mis kesana on juba pikalt vegeteerinud, tuleb tärkavast haavavõsast vabastada ning samuti üles künda. Sinna tahaks külvata keerispea seemet. Hää meetaim teine. Üleüldse tekkis too mesilaste mõte seoses ületee põllul uuel hooajal õilmitsema hakkava mesikaga.

8) Vahtraaluste projekt tuleb lõpule viia, kas nui neljaks! Kuigi kardan, et enne saan selle va nuia neljaks tükiks kui et projektiga ühele poole saan.

9) Rootsi tee servas taimejõeprojektiga jätkamine. Esialgu küll peamiselt katva-matva tööjärje osas. Sügisel sai tööisu kopsti otsa, miskit pole teha.

10) Imepeenar tuleb uuendada. Jälle see va koera-saba-projekt. Mis sinna kasvama sokutada, see on veel lahtine. Kas igihaljad okaspuuvormid või midagi kivisemat? Ei tea veel. Las see mõte veel laagerdub!

11) Juuli esimesel nädavahetusel on tulemas üks aiaüritus. Sellega seoses on mitmeid ideesid, millel enne idanema ei lase minna, kui aastavahetus möödas ning suure lombi taha tellimustöö ära saab saadetud.

12) Hull mõte on osaleda avatud talude päeval. Ka see mõte on alles idanemise algfaasis ja väga võimalik, et tal tekib tõusmepõletik ja seetõttu kogu plaan ikaldub. Aga noh, julge hundi rind pidi rasvane olema ning jänes ei pidavat šampust jooma. Seega, mine sa isahane tea...

13) Hullult on ideesid rohkem selliste kevad-suviste näputööde asjus. Kui neil ideedel õigel hetkel sarvist ei haara, siis tuleb aiahooaeg peale ja ööpäev jääb kahtlaselt lühikeseks.

14) Detsembrikuu vältel olen iga päev pildistanud õue ühest ja samast kohast. Huvitav ju vaadata, kuidas ilm igapäevaselt muutub. Kaunikesti üheülbaline on see kuu olnud! Kuri plaan on selle projektiga jätkata kogu 2017. aasta vältel.

Päev on aga juba jupikene pikemaks veninud. Täna oli isegi päike kikivarvul üle kuuselatvade piilumas - tunnen, et elujõud hakkab piiskhaaval tagasi tulema.

Veel kolm päevakest ja möödas ta ongi. See 2016.-s. Tulgu see uus aasta meile kõigile parem!
Head vana aasta lõppu!