teisipäev, 9. mai 2017

Nipet-näpet tegemistest

Kevadisel ajal tuleb mulle kehtestada kauplustes käimise keeld. Seda just toidu-, aia- ja ehituspoodide osas, kuna teiste poodide käibesse ma panustama eriti ei kipu. 
Sai ju veksel välja käidud, et stopp, ei ühtki seemnepakki enam. Hää, kes lubadagi oskab. Lubaduse täitjat on märksa keerulisem leida. Nii saigi mõned püsikuseemned juurde hangitud. Hääl tuttaval on margariitad väga ilusate ja korrektsete puhmastena peenardes, seetõttu julgesin ka neid soetada. 
Eile sai veel peotäis saialilleseemneid ostetud ja üks pakk kollase kressi seemneid ka. Noh, nii igaks juhuks või nii.


Meie neli punase sõstra põõsast andsid mullu väga head saaki. Sort on "Jonkheer van Tets". Kena püstine põõsas, kuigi jah, oksad kipuvad natuke hapravõitu olema. Mullu sidusin oksad üles, et õitsemise ajal oleks mugavam linad üle visata, kui öökülma kipub tulema. Tuligi ja linadest oli kasu. Sel moel toestatud okstelt on ka megahea marju noppida, oksi saab liigutada neid palju näppimata. Üks oks, mis väga madalal kasvas ja üles sidumisele väga alluda ei tahtnud, sai hoopistükkis veelgi enam alla painutatud ning eile viisingi külakostiks väikese, kuid juba kenasti kompaktse noore sõstrapõõsa.


Pühapäeval käisid esimesed aiakülalised. Normaalsel aastal oleks aed juba kevadroheline olnud, kuid nüüd peamiselt kuluhall. Lubati suvel tagasi tulla, kuna oodata on ju paljutki.
Õhtul läksime veel Mahtrasse Terje Luige imelisse aeda jalutama. Ta rääkis, et alustas aia kujundamisega 60-aastaselt. No nii.  Ma pean nüüd sootuks vait olema ja oigamata oma aeda edasi sättima. Terje kõndis, labidas käes ning muudkui küsis, mis ma sulle välja kaevan ja kas seda lille läheks. Nagu alati - mul ei ole peenardes ruumi ja uus ala pole veel valmis. Aga kevadmagunaid sain küll kaasa hea nutsaka. Aitäh, Terje!

Mõnda aega juba tundub, et vist on seljanärvi põletik kallale kippunud. Määrin aga salviga ja hoian lambavillast vööd peal. Eile tsemendipotte, sõstrapõõsast ning taimepotte autost välja tõstes olin korraga nagu Loti naine - ei ühtegi liigutust enam . Või siis pigem seisin nagu kreeka E. 

Õhtul, kui terve päev logeletud ja horisontaalasendis lebotades aeda oli "kujundatud", andis valu lõpuks veidi järgi ning sain välja minna eile pooleli jäänud tööd lõpetama. Kartulimaale on nüüd sõnnik laotatud ja lootuses ilma narruste lõppemisele jään ootama vaopõhjade soojenemist, et nädalavahetusel kartul maha panna. Ehk ikka läheb soojemaks ja toomingas näitab üles meelsust õitsema hakata? Loota ju ometi võib. 

Tänane hommik algas meil vara, nagu alati. Pool kuus sõiduks sättides vaatasin, kas auto esiklaasilt tuleb jääd ka kraapima hakata. Polnud hullu! Meil ju ainult -1,3 kraadi. Aga metsloomad vist teadsid, et ilm läheb hukka - mitte ühtegi metsaasukat ei näinud sinna- ega tagasisõidul. Paari tunni pärast saabus aga lumi. Põhjakaarest kerkis tume ja suur pilv, mis oma värvuselt kangesti äikesepilve meenutas. Tegelikult oli see pilv triiki lund täis. Ole siis lahke! Viimaks ei jäägi muud üle, kui tuleb toas veidi luuda viibutada, sest õues kohe mitte ei saa toimetada. 

Tomatid,paprikad petuuniaamplid ning hulgaliselt pikeerkaste taimedega elavad 1. mais saadik kasvukates. Neile seal meeldib kohe kindlasti. Valge ju ometi ja juurtel rohkem ruumi.

Uuuuuuu! Kevad! Meil on varsti juba maikuu poole peal, uuuuuuuu!


2 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Valmistu kevadeks kuidas tahad, kaob ta millegipärast ikkagi järjekordsesse lumme :(

Eve Piibeleht ütles ...

Mina ostsin täna neli tomatitaime, piisab tervele perele :)