Kevadised toimetused aiarindel on täies hoos. Ei ole hool ega hoobil vahet. No ei ole! Loogiline oleks, et tööde "playlistist" saan iga päev vähemalt paar tehtud tööd maha tõmmata, aga kus sa sellega..... Vahel tuleb lausa tuuleveski tunne peale - vehi ja vehi, aga tolku netu...
Noored on füüsiliselt raskel tööl, kahjuks ka erinevates vahetustes, seega saame neid appi vaid nädalavahetustel (kui neid just laupäevaks tööle pole kaubeldud või kui noorte sõpruskonnal mingit üritust plaanis pole). Mees on 24-tunnistes vahetustes ja pärast haiglat loeti sõnad peale, et füüsilist tööd teha ei tohi. Vähemalt mitte pikalt. Õnneks on nüüd pärast nelja tihedat vahetusgraafikut ees ootamas kolm vaba päeva.
Nii ongi asjaolud kujunenud nii, et aias müttan põhiliselt üksi. Uskumatu, kui kiiresti möödub "hommikune vahetus" - muudkui vaata aga kella. "Õhtune vahetus" on rahulikum,
Lapsepõlves olin tige, et Laagri kodu aed oli nii suur, et naabrilastega ei saanud lõputult ringi trallida.No mis suur on mingi 1480 ruutmeetrit! Praegu tundub, et seal saaks kõik siuh-säuh tehtud. Isegi poisid meenutavad oma lapsepõlve aegu, kui kerge oli neil vanaema-vanaisa aias maad kaevata - sõmer liivasegune muld, nagu siid.
Meie suures aias on praeguseks hetkeks põhikontseptsiooniks võimalikult hooldusvaba (vähest hooldust vajav) aed. Vanust tiksub juurde, mitte ei lähe vähemaks, noorusaegne raudne tervis hakkab logisema ja abiväge ei ole. Ega tule ka. Ometi on nii hullult palju teha ning sealjuures on need projektid küllaltki suuremahulised.
Üks otsustav samm sai lõpuks tehtud. Tegelikult tahtsin proovida seda tellimise värki. Mujal on ju nii, et saab katkestada enne pangatehingu teostamist. Baltic Barki lehel aga oli õige kiiresti arvutiekraanil kiri: tellimus on sooritatud. Hopsti! Terve alus. 30 80-liitrist kotti männikooremultšiga maandus meie õuele.
Noored on füüsiliselt raskel tööl, kahjuks ka erinevates vahetustes, seega saame neid appi vaid nädalavahetustel (kui neid just laupäevaks tööle pole kaubeldud või kui noorte sõpruskonnal mingit üritust plaanis pole). Mees on 24-tunnistes vahetustes ja pärast haiglat loeti sõnad peale, et füüsilist tööd teha ei tohi. Vähemalt mitte pikalt. Õnneks on nüüd pärast nelja tihedat vahetusgraafikut ees ootamas kolm vaba päeva.
Nii ongi asjaolud kujunenud nii, et aias müttan põhiliselt üksi. Uskumatu, kui kiiresti möödub "hommikune vahetus" - muudkui vaata aga kella. "Õhtune vahetus" on rahulikum,
Lapsepõlves olin tige, et Laagri kodu aed oli nii suur, et naabrilastega ei saanud lõputult ringi trallida.No mis suur on mingi 1480 ruutmeetrit! Praegu tundub, et seal saaks kõik siuh-säuh tehtud. Isegi poisid meenutavad oma lapsepõlve aegu, kui kerge oli neil vanaema-vanaisa aias maad kaevata - sõmer liivasegune muld, nagu siid.
Meie suures aias on praeguseks hetkeks põhikontseptsiooniks võimalikult hooldusvaba (vähest hooldust vajav) aed. Vanust tiksub juurde, mitte ei lähe vähemaks, noorusaegne raudne tervis hakkab logisema ja abiväge ei ole. Ega tule ka. Ometi on nii hullult palju teha ning sealjuures on need projektid küllaltki suuremahulised.
Üks otsustav samm sai lõpuks tehtud. Tegelikult tahtsin proovida seda tellimise värki. Mujal on ju nii, et saab katkestada enne pangatehingu teostamist. Baltic Barki lehel aga oli õige kiiresti arvutiekraanil kiri: tellimus on sooritatud. Hopsti! Terve alus. 30 80-liitrist kotti männikooremultšiga maandus meie õuele.
Nüüd sain lõpuks vahtraaluste projektiga jätkata. Mu arust päris kena näeb välja. Seal vahtrate all on kasvama pandud 20 näärmelise ehk roomava sõstra istikut. Kontrollisin, nad on kasvama läinud! Põhitöö tolle vahtraalustega seisab aga alles ees. Tegutsema saan sellega hakata aga alles siis, kui muud pakilised tööd on lõpetatud. Tööd tuleb ikka pingeritta seada.
Kilemaja ümbrus on meie jubeala. Olen seda ala isegi vikatiga niitnud. Ohakaid nimelt. Eelmisel suvel tegin proovilapi põhuga ja seal oli ainus ohakavaba lapike. Mullu viljakoristuse aegu saime suure vaevaga veidi põhku kokku kraapida ning nüüd täitsin ammu mõttes tiksunud plaani. Tulemus näeb igal juhul viisakas välja, Katteloorgi on varasele kartulile sooja tagamiseks hangitud.
Toas
oli olukord juba ülihulluks läinud. Poisid arvasid, et noh,
seapõrsas sobiks elutoa nurka ruigama küll. Elamiseks polnud enam
üldse ruumi. 1.mail oli ülimalt soodne ilm ja taimed said
kasvuhoonetesse istutatud. Lisaks pikeerkastid lillede, kapsataimede
ning amplitega. Ööd on aga külmad ning taimedel on katteloor peal.
Nii igaks kümneks juhuks.
Täna sai ühe tööna köögiviljapeenarde ala ära planeeritud. Näis, kas saame kartuli suurele põllule või tuleb siiski olude sunnil jupike köögiviljamaast kartulile ohverdada. See oleneb harulduseks muutunud ametimehest - traktoristist ning tema raudruunast.
Seemnepakid on igal juhul juba ootel.
Istutatud on 25 vaarikataime. Karta on, et veel vähemalt 25 -le taimele tuleb augud kaevata....
Kui vaid jõudu oleks! Kui vaid oleks brigaad, keda kamandada!
5 kommentaari:
Minu kogemuse põhjal ei ole multštud alat kuigi hooldusvabad, see männikoor kõduneb, seenetab ja varsti ob võilill ja orashein ennast sisse juurutanud. Ahastus tuleb peale, kui neid erinevaid kaetud alasid vaatan - mulla puhul aitab kõplamisest, katetega alades toimib ainult käsitsi rohimine ja seegi on keeruline, kui kangas all on, milest orashein ja võilill kenasti juure läbi ajavad.
Männikorpa tuleb igal aastal vähemalt 1/3 lisada, siis pole küll rohimisega mingit muret, meil on üks koht korbaga kaetud juba üle 20 aasta. Muidugi, juba algne korbamultši kiht peab olema vähemalt 20cm
Selle jõudmisega on jah, nagu on. Niikuinii kõike ei jõua
Tervis on aednikul oluline, mõnikord tuleb toimetuste vahel ka nautida tehtut. Tehtud on palju ja tõesti, kõike nagunii ei jõua. Ilusat aedniku kevadet: külvamist, istutamist ja rõõmu tundmist!
Oh appi, kui palju on tehtud! Sa oled nagu tank! Aiandustank!
Põhk on hea mõte! Mina multsin oma ohakamäge värkse niidusega, see on küll nagu väetis rohkem, aga mul on mägi savine ka. Muudkui matan neid ja vahepeal kakun ka.
Jõudu ja ole enese vastu leebe :)
Postita kommentaar