Jälle puhkusel!

Kolm nädalat tagasi lõppes puhkuse esimene osa. Need kolm nädalat käisin tööl, silm punane. Ilmselt lõhkes mingi väike veresoon silmas. Koolis juhtus seda viimastel aastatel ikka kord või paar õppeaasta jooksul, uuel tööl esimesel aastal seda ei juhtunud. Aga seekord siis jälle. Nüüd, puhkuse esimesel päeval võin täheldada, et silmavalge on juba peaaegu valge.

Ilmad on läinud jahedaks ja vihma sajab pea iga päev. Just praegu ütles ETV ilmateade, et ka homme sajab ning sadu võib olla tugev.

Tänavu on väga palju pihlamarju. Tuleb otsida, ehk õnnestub mõni vahva retsept leida, kuidas neid marju talviseks ajaks vääristada.
   

  

Väga palju on puude võrades kollaseid salke. Pea igas puus, tamm ehk välja arvatud.

Ei ole me kunagi varem augusti esimesel dekaadil soosaartelt võiseeni koju tarinud. Seekord saime kaasaga kumbki ämbritäie. Läksid pärast kupatamist ning tükeldamist sügavkülma ootama, mil seenesousti isu peale tuleb. Mingil päeval tuleks veel seenele minna, sest seeneseljanka  tahab ju ka kohe kindlasti  keetmist.

 Kolm purgitäit Muhediku retsepti kurke tehtud, neljas ootab "lõppviimistlust".
Esimest korda tegin mahlaaurutajaga õunamahla. Ei hakka ju nende väheste maha kukkunud õunte pärast suurt mahlapressi välja tarima. Koorisin ja tükeldasin õunad ning pärast mahlategu sai "praagast" veel moosigi teha.Two in one, nagu öeldakse.

Täna lõpetasin kartulimaa konksimise. Pealsed olid läinud ja kui mugulad seal märjas mullas veel pikalt oleks peesitanud, küllap siis mädanik nad üles oleks leidnud. Saagiga võib rahule jääda. "Seakaid" praktiliselt polegi. Nüüd keldri eesruumis mõnda aega tahenemas, siis sorteerimine ning saak salve.

Vanas retseptimärkmikus on mõned retseptid kapsaste hoidistamiseks. Kole palju on va kapsausse, muudkui krõmpsutavad mahlasid kapsapäid. Nende pidusöömingule tuleb kriips peale tõmmata.

Enne puhkust leidsin lõpuks lahenduse kõnniteedele. Jube mõnus on nüüd! Väga rahul olen!

Mõned õitsevad lillekesed ka. Päevakübarad on õiterohked, nagu alati.

Heleenium ei ole vist oma kasvukohaga rahul. Kuidagi ei taha puhmas suurusesse edeneda.

Selle aia-aasta suurim üllatus! Eelmisel kevadel külvatud budleiad said titepeenrasse istutatud ning sinna nad jäid. Otse loomulikult jäid nad talveks katmata.... Kõigis peenardes oli kevadel suuri talvekahjusid ja nii ma need budleiad maha arvasingi. Aga ühel heal päeval suve alguses neist mööda jalutades nägin silmanurgast mingeid hallikaid lehti. Ma ei uskunud oma silmi! Kõik budleiad olid elus! Ja tublisti kasvanud! Nende titepeenrast välja kaevamine oli omaette suur ettevõtmine - küll neil oli suur ja sügavale ulatuv juurekava. Istutasin noored budleiad töötoa seina äärde. Enam soodsamat kasvukohta soojalembeste taimede jaoks oleks raske leida - hoone sein kaitseb külmade tuulte eest ja lõunapäike paitab taimede põski.

Astilbede jõgi roosatamas.

Uno Kivistiku aretatud "Veiniõun" on väga efektne, kuid süüa ta ei sünni. Aga ideaalne õun mahlateoks, püreemoosiks ja kompotiks. Küsisn vanaema käest üle, kas ta sööks õunakompotti. Lubas süüa. Seega on mingil ajal õunakompoti tegemine plaanis. Oi, ma vihkan hoidiseid, mida tuleb veevannis kuumutada! Aga midagi pole parata. Nada, Fedja, nada!

Nädalalõpp ja uue algus on külaliste päevad. 

Kole lugu küll, aga augustikuises vallalehes on juubilaride loetelus ka kaasa nimi. Oh, kui vaid saaks aega tagasi keerata!

Aga olgu selle vanusega, kuidas on, minul on puhkus. Pensionile ei lasta, ju tuleb selle napi puhkusega rahul olla. Ja olen ka. Teha on nii-nii-nii palju! 

Juhhuuu! Kuu lõpuni vabadus!!!!!!

Mu hinge kodu on aias

Selles olen ma nüüdseks täiesti kindel. Tööl olles mõtlen aiale ja kibelen koju, kuigi hilisõhtul pärast tööd seal ju midagi enam teha ei jõua. Aga jalutuskäik hilisõhtuses aias võtab tööväsimuse, täidab hinge suure rahuloluga ning kindlustab rahuliku une. Kui olen aias, siis olen tervik, sest mu hing elab siin.

Vabad päevad mööduvad kevadest sügiseni aias. Tihtipeale ka kummeeritud jopes, aga siiski aias,koos oma sõprade lilledega. Isegi oma uut õmblusmasinat pole saanud testida - no ei ole aega tubaste tegevuste jaoks!

Kõige kirkam suvi sai juulikuuga läbi ja aed on hilissuvises roosa-kollases tonaalsuses. 

Roomav metsvits on üks kummaline taim - enne õitsemist ebamääraselt närbunud näoga pruun, pärast õitsemist tõmbab kevadise kuue uuesti üll. Aga õitsemise ajal on ta võrratu!

Astilbed on väga varjulises kohas ja hakkavad õitsema üsna hilja. Aga siiski õige pea!

Hostadele meeldib meie aias ja eriti meeldib neile tänavune niiskevõitu suvi. Ei tea, kas hostasid on meie aias liiga palju või on tigusid liiga vähe, aga hostade lehed ei olegi tänavu kõige augulisemad.

Mäletan, et lapsena lõikasin hostade õisikud maha - mu meelest olid need ühed ütlemata koledad õied. :)

Sel talvel kannatasid tiarellid hullul kombel. Paljud läksid suisa välja. Eriti just sellel peenral. Ma kahtlustan, et neile võis saatuslikuks saada seisev vesi.

Aiapäeva lõpetuseks on hiiglama mõnus lõkkeaseme juures istuda, kohvi juua ning jõele 

vaadates uusi plaane genereerida. Siin lõkkeplatsil istudes tavatseb sõbranna Leelo ikka õhata, et kas ma ikka saan aru, et elan paradiisis.... Saan aru. Juba mõnda aega.

Väikesel ringpeenral uus katse multši valikul. Liivamultšile sai peale pandud männikäbid. Päris vahva tulemus!

Lipumasti ringpeenra teisel korrusel rohetab mõrtsuk-müürilill. Lämmatab aed-liivateed ikka täiega.

Mõõtsin ära - Pikka Peenart on meil tubli 31 meetrit. 

Pika Peenra ületamiseks on kaks väikest jalgrada.

Vot selle koha peal, kus ma seisan ja pilti teen, on väike teerada puukuuri rõdule. Siin lõpeb see 31 meetrine peenar. Selja taha jääb veel 16 meetrit Kuurirõdu Peenart.

Sundseisupeenar ei olegi enam sundus. Ta on kohe väga armas oma jaapani ülastega (Aitäh Sulle, kulla Päikesetõusu talu perenaine!) ja mullu kevadel külitud monardadega. Väga õigel ajal said siia  ümber kolitud Imepeenra floksid. Nad on kenasti kohanenud ning sätivad end õitsema.

Varjupeenar on mul üks hää laps - mingil seletamatul põhjusel seal umbrohtu peaaegu ei kasvagi. See-eest tuleb roobitseda nii mulluseid kui ka tänavusi kastanimunade okaskasukaid. Ai-ai! Sõrmeotsad on siis ikka hullult ära torgitud.

Vatraaluste ala otsas on ilus pihlakas. Ta on natuke vildakas, kuna pidi oma noorpõlves kasvama vana ploomivõsa sees. Nüüd võib ta uhkelt oma kauni oranžitäpilise kleidiga uhkustada.

Meie pere ja aiakülaliste lemmik - Madalakasvuliste taimede ala on praegu rahu-roheline. Suvine värvide pillerkaar on selleks aastaks läbi.

Põõsasmaranad aga õitsevad ja kasvavad kohe kuuldava mühinaga.

Ja astilbede "jõgi" hakkab värvuma. Pildil osa sellest jõest. 

Oi, ma olen oma aiaga rahul! Mäletan veel aegu, kus Pikka Peenart ja Kuurirõdu Peenart pidin rohima vähemalt kaks päeva, halvemal juhul lõpetasin kolmandal päeval. Oli aegu, kus lausa vihkasin seda Kuurirõdu Peenart ning mõtlesin, et kaevan selle üles ja külvan sinna muruseemne. üüd on need kaks peenart täiskasvanud ja ei vaja enam märkimisväärset hoolt. Tõsi küll, Kuurirõdu Peenar tahab nüüd juba veidi remonti. Nimelt tahan siberi iirised tükkideks raiuda (muul viisil neid käidelda ei õnnestu) ning Rootsi Tee serva uuele alale iiriste jõe istutada.

Tuleval suvel ootab ees mitu aiaüritust. Oi,mulle meeldib üritusi korraldada - ainus tingimus peab olema täidetud - need üritused peavad olema minu kodus, minu aias. Siis on kõik hästi!

Aia-aasta 2016 on alanud

Vaatasin viimase postituse kuupäeva ja ei jõudnud ära imestada, et möödunud on tublisti üle poole aasta, Vanasti sai ikka väga aktiivselt kirjutatud, kuid eks ole ka elu-olu pöördeid teinud. Ei ole enam kooli- ja hariduseluga seonduvaid töid, käsitööblogi on täiesti eraldi nähtus ja ...... puhkusejärgselt tabab mind tavaliselt hull masendus, et vabadus jälle käest võeti ning kirjutada nagu polnudki midagi. Nüüd on aga pime ja külm aeg möödas, linnud laulavad ennastunustavalt ja uus tegutsemise tahe on ka mind üles leidnud. Oh, kuidas tahaks kõik päevad kodule ja aiale pühendada!  Aga kuna uuema aja seadused kord juba sellised on, et veel koju jääda ei lase, siis võiks vähemasti mingi kodus töötamise võimalus vee peale kerkida.....

Lume sulamine oli sel varakevadel väga aeglane. Mõnikord tundus, et seekord lumi maha jääbki. Aga 6. aprilli seisuga võin hõisata, et meie Metsaaed on lumevaba! Eks selle viimase lumepire kadumisele aitas tublisti kaasa nii eilne +18 kraadine soojus kui ka tugev tuuleke.  Murutraktori rataste all sai seda lund ka parasjagu "mikserdatud". Aga nüüd  on ta läinud ja paras talle! Ja oh seda rõõmu - eilne soojus äratas sinililled õitsema!

Aiatöödest on hakatust tehtud püsikupeenarde korrastamisega. No otse loomulikult sai esimene kevadine pai tehtud lemmikpeenrale.

Eile riisusin tagaaias (õunaaias) lehti. Küll neid sai palju, murutraktor vedas ikka koormate viisi.

No ma ei tea, mis sellest plaanist saab ja kas üldse saab, aga..... noh, eks Rootsi tee serva tahaks rajada nn hooldusvaba ala. Kuna teisel pool  Rootsi teed on meil Uus park, mille puud juba üsna kõrgeks on kasvanud (ütle veel, et puud kasvavad aeglaselt), siis päikesevalgust sellele uuele alale just ülearu ei jätku. Ja kuna uute hullude ideede juba eos lämmatamisele mõjub profülaktilises mõttes hästi aeg-ajalt passi vaatamine, siis oleme mõelnud igasuguste rohkem või vähem maadligi hoidvate okkaliste peale. Ja et ala ikka tõesti hooldusvaba oleks, tuleb ju maapind millegagi multšida. Mõtlemiseks ainest on.....

See on ala, mis sügisest saadik täitmisele on kuulunud.

See ala sai mullu suve lõpus, sügise hakul kaetud. Millalgi, kui mõni teine töö otseselt ei karju, tahaks katted maha võtta ja vaadata, et mis ja kuidas edasi.

Kogu seda maa-ala vaadates tekib mõte, et äkki peaks ühe teatava tohtri juurde aja kinni panema.... Kusjuures taamal paistev kask ei ole mitte selle loodava-plaanitava ala lõpu tähiseks. Ikka sutsuke maad läheb edasi. Mitte otse okaspuudeni, aga peaaegu.

Aknalaua-aiandis kasvavad 32 tomatitaime ja 19 paprikataime. Tänu Tiile sain hulgaliselt põnevaid lilleseemneid, millest mõned on külvatud, mõned ootamas oma järge,
Üks huvitav lugu juhtus lõvilõua seemnetega. Ostsin paki seemneid mullu kevadel Hansaplantist. Ülla-ülla, aga mitte üks seeme ei idanenud. Kohe mitte üks! Noh, aga miski vägi sundis mind tänavu neid samasid seemneid sellest samast pakist külvama. Katseks või sedamoodi. Noh ja mis  sai? Ei idanenud? Idanesid! Tõusid üles kui muru! Kui nüüd kolm päeva "Moensit" üle saab elatud, tuleb vist pikeerima asuda.

Aiagruppides inimesed kurdavad, et tänavu on roosid halvasti talvitunud. Meite aias on neid väga vähe. Õnneks või õnnetuseks, kes teab. Võtsin siis ka kuuseosad pealt ja no ega see vaatepilt just kiita ei ole....

Nii väheke neid meil siin on viimaseid hetki talveunes tukkumas .

Täna käisin Uues pargis mändide alumisi kuivanud oksi laasimas. Talvel paksu lumega me kogu parki läbi ei käinud. Nii arvasimegi, et lumekoorma all on murdunud ainult ühe männi latv. Aga võta näpust, kahjustusi on palju. Liiga palju. Paar näidet piltidel.

Temperatuur täna, 7. aprillil +7 kraadi vilus, vahelduv pilvisus, tugev edelatuul.