Suvikõrvitsa-paprika-tomati salat

Mulle hullult meeldivad suvikõrvitsad. Nende lehtede pärast. Vilju ma pole ausalt öeldes mitte maitsnudki.
Sel kevadel sai maha 5 suvikõrvitsataime. Algul nad ei tahtnud kohe kuidagi kasvama hakata. Kiratsesid ja kiratsesid. Nüüd on mul suvikõrvitsa uputus....

Õnneks ringles kõikvõimsas Facebookis salati retsept, milles on eriti hea suvikõrvitsaid kasutada.

Retsept ka igaks juhuks: 

1 kg suvikõrvitsat 0,5 kg tomatit 0,5 kg paprikat 1 dl õli 2 spl äädikat 0,5 dl suhkrut 1-1,5 tl soola jahvatatud musta pipart soovi korral veid suitsutatud paprika pulbrit vajadusel vett Tükelda köögiviljad ja aseta potti. Lisa ülejäänud ained ning kuumuta vaiksel tulel ca 15-20 minutit, kuni suvikõrvits on klaasjas ja pehme. Hoidis peab olema vedelikuga kaetud, vajadusel lisa vett. Aseta steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.

Õuna-apelsinimoos

Õunamoos on igav. Eelkõige oma värvi poolest. Õnneks juhtusin lugema retsepti õuna-apelsinimoosist. Ma muidugi retsepti järgi midagi ei tee, ikka omamoodi.

Nii saigi 1 osa apelsinilõike ja 2,5 osa õunalõike potti susatud.
Ulmehea moos tuli! Kuna kasutasin Valget klaari, siis ega need õunatükid eriti altid lagunema polnud. Aga pole häda, kõlbas ikka!
Poisid käisid poes ja tõid veel rohkem apelsine. Seega sai veel rohkem õuna-apelsinimoosi keedetud ka.

Vihmapüha üle mitme kuu

Täna varahommikul ajas mingi imelik hääl unest üles. Sa jummel küll! Vihma sadas! Tegin akna kohe pärani lahti, et teki all mõnuledes vihma krabinat parem kuulata oleks. Sadu aga lõppes mõne minutiga....

Põhiliselt oli siiski pilves ilm. Vahelduseks mõned päikeselised vahepalad, kuid vihma ikka tuli. Mõnikord tibutades, mõnikord tugevamalt.

Kartulit see vihm enam ei aita, kuid kurgid, suvikõrvitsad veel õitsevad ning kõrvitsad paisuvad

Oli suisa vihmapüha!

Üks tubane päev kulus marjaks ära. Sain 14 1l ja 0,75l purki marineeritud kurke ning 5 0,5 l suvikõrvitsa-tomati-küüslaugu möglat.

Helvelt saadud pisitaimed kivimüürile said ka maha istutatud.

Oli vahva kastmise ja hoidistamise päev.

Kuusevõrsesiirup

Eelmisel kevadel tegin kuusevõrsesiirupit esimest korda. Tegin ka võilillemett. Mulle meeldib kuusevõrsesiirup rohkem. Mekk on parem ja avatud purki külmikus hoides on siirup mõnusalt mee konsistentsiga. Toatemperatuuril on ta vedelavõitu. Nagu ikka siirup.

Annan ämmale igal hommikul dessertlusikatäie seda siirupit. Läbi aasta. Igal talvel on ta ikka mingi viiruse või kasvõi nohu omale hankida osanud, aga sel haiguste hooajal on ta terve olnud.

Täna tegin esimese satsi siirupit.

Seenesaak jättis paremat soovida

Kõik seenesõbrad muudkui kilkasid, et tänavu on ülihea seeneaasta.meite kandis jättis seenerikkus ikka kõvasti paremat soovida.

Noh, natuke ju ikka saime. Kuuseriisikad sügavkülma, võiseened marinaadi. Seeneseljanka jääb sel talvel kahjuks söömata.

Õunu nagu muda

Paljud kurdavad, et 2017. aasta sügis on väga õunavaene. Meie seda kinnitada ei saa. Olid puud lookaseelmisel sügisel, on nad seda ka tänavu. Lisaks üks puu, mis mullu puhkas.

Eelmisel aastal läksime kaasa mahla kilekottidesse villimise moega. Ei tea, mis valesti läks, aga hukka need kilepakid läksid. Samas 3-liitristes purkides mahl ideaalne. Pastöriseeritud samal viisil.

Seepärast tänavu me kilepakenditele ei panustanud. Teades, et küsija suu peale ei lööda, andsime kõikvõimsas Facebookis teada, et sooviksime purke, kui kellelgi nad jalus peaks olema ning ise enam hoidiseid ei tee. Aitäh lahketele jagajatele!

Tänavune mahlategu on kõigi aegade rekord - tervelt 318 liitrit.

Osa esimese mahlateo õuntest.

 Osa teise mahlateo õuntest.

Kolmas mahlategu jäi oktoobrisse,mil ilm juba jahe oli. kolisime purustamise tuulekotta ning pressimise kööki.

Sügis sõuab, sügis jõuab... uutmoodi

Puhkus on möödas. Ei teinud selle kahe nädala sees mitte kopika eestki aiatööd. No ei teinud! Aga huvitaval kombel lillepeenrad kõige hullemad välja ei näegi. Eks see on see täiskasvanud peenarde eelis.

See-eest sai aga tublisti korilusega tegeletud ning palju hoidiseid tehtud. Isegi selliseid, mida eelmisel aastal ei teinud. Aga eks olnud siis ju ka üks peamistest hoidiste sööjaist kroonu leival.

Õunasaak on hea ja kuna sai hangitud uus ja suurem mahlapress, siis viitsime ka mahla teha. Üks mahlategu on ilmselt veel ees, kui säilitusõunu hakkame kastidesse ladustama. Väieseid õunu pole mõtet lauaõunana säilitada.

"Veiniõun" on ilus õitsedes, õunu kandes ja mahlana. Üks ütlemata väärt õunapuu meil!

Kartulisaagiga võisime ka rahule jääda.

Nüüd veel hapukapsas vaja teha ning ongi vist valmis.

Tegelikult jõhvikale tahaks veel korra minna, aga see pole lihtne ettevõtmine, sest kummarduda ei saa hästi. Aga no katsuks hakkama saada. Kuidagimoodi.

Tundub, et alateadvus või siis kaitseingel on selle suure hoidistamise ralli juures ka mängus olnud. Õigupoolest nüüd takkajärgi mõeldes on endeid juba pikalt märgata olnud. Aasta algusest sai hakatud jõhkral säästurežiimil elama eesmärgiga kuidagimoodi ressursse koguda, et väikelaen ennetähtaegselt tagasi maksta ning sellega pääseda intresside maksmisest. Tundub, et vist isegi veab  välja...

Puhkuse lõpp oli juba lähedal ja imestasin, et keegi ei ole veel märku andnud uue kaubasaadetise kohale jõudmisest. Selle asemel tuli sõnum, et vaata oma postkasti. Eks sai siis vaadatud ja seal oli koondamisteade.... Venelased said aru, et Eestis äri ajades pole võimalik ratsa rikkaks saada ning kolivad oma kauba kodumaale tagasi. Meie aga jääme tühjade kätega.

Eks seda oli juba ammu arvata, aga et see nii järsku tuli, see oli ootamatu. Tegelikult olen juba pikalt porisenud, et ei tahaaaaaaa tööle minna. Nüüd on see siis käes. Tööle ei taha minna endiselt, aga kuidagi tuleb nahk toores hoida ning nüüd tuleb mõtlema hakata. Püstijala tööd ei tohi enam teha, laotööd ma pärast luumurdu nõrgaks jäänud käe pärast teha ei saa. Ainult istuv ja soovitavalt kodutöö oleks näidustatud. Kodutöö seepärast, et mul vana ja haige ämm hooldada.

Nüüd on aega oma tervise peale ka mõelda. Perearst ehmatas mu vererõhu näitude peale ära (enne koondamisteadet). Hoiatas igasuguste hullude asjade eest nagu insult ja infarkt ja me-ei-tea-mis-veel. Põlveröntgenist luges ka vähemalt kolm asja välja, mis talle ei meeldinud. Aga ortopeedile numbri saamine on..... ehh, pea võimatu. Siis leidis perearst veel miski häda, mille puhuks kirjutas spetsialisti juurde saatekirja. Sinna sain aja. Hää seegi.

Näis, kuidas elu edasi kulgema hakkab. Võtame päev korraga.

Elame veel.

KÜÜSLAUGU-KAPSASALAT

Söö kohe ja kui midagi järele jääb, võid ka talveks purki panna. Erilise maitse ja hääduse nipp seisneb keevas magusas marinaadis.

2 kg magusat mahlast kapsast
3 keskmist porgandit
3-4 küüslauguküünt
1-2 paprikat

Keeda marinaad:
3 kl vett
0,5 kl õli (kes õliga sõber, võib rohkem panna, originaalretseptis oli klaas õli)
3/4 klaasi suhkrut
1 spl soola
1/3 klaasi äädikat

Riivi kapsas ja porgand, tükelda paprika, purusta küüslauk ja sega kõik kokku, mudi käega kõik ilusti segamini, et kapsast mahl välja hakkaks tulema. Vala peale keev marinaad, pane peale vajutis. Lase järgmise päevani seista, vedelik peab olema üle salati tõusnud, sega veel korralikult segamini ja lase veel veidi laagerduda. Pane purki, seisab lihtsalt niisama külmikus päris kaua, pikemaks säilitamiseks pastöriseeri purke 80 kraadi juures 20-30 minutit.

Kevad võtab jumet

Käes on aasta kõige ilusam aeg! Paar pea kolmekümne soojakraadiga päeva tuletasid puudele meelde, et tagumine aeg oleks suvist rüüd selga tõmbama hakata. Vihma pole meite kandis sadanud mäletamatutest aegadest ja meie savine maa on nagu betoon. Üritan suurt aiamaad taas kasutusele võtta,aga see on meeletult raske. Sügisel püüdsime pääseda maa kaevamise piinast ja lasksime traktoril künda - nüüd on muld koledasti segi pööratud ja rähk väljas. 

Lillepeenrad ei ole heas seisus. Oleme mingis lokaalses külmapunktis ja talvised kahjud on suured. Masendavalt suured!

Ma ei saa veel päris hästi aru, aga tundub, et Imepeenras on alpi asterde sektor tühi. Imepeenra iiriste sektor oli see kõikse pisem - iiriseid oli lihtsalt nii vähe. Nüüd jagasin puhmaid ja tõin kõik iirised ära kuurirõdu peenrasse. Uskumatu, kui palju olid iirised kasvanud. Õnneks nendega pole midagi juhtunud. Ainult ühel sordil oli paar risoomi pudedad - need lõikasin välja. Kuna kuurirõdu peenras olid suured tühimikud, olin sunnitud isegi sauna juurest igiammusest peenrast jäänud jumikad ümber kolima. 

Pumbamaja künkapeenras on hakanud üks uustulnuk õitsema. Kas see on kuskilt poest ostetud või kataloogist tellitud, ei mäleta. Ilus taimeke on see küll!

Siin näib sel kevadel üks õisik end näitavat. 

Ainus kompaktne puhmake on selline. Teine sama taime puhmas on väga kahjustunud.

 Selle alpikanni sain oktoobris. Õitses väga-väga kaua ja oli läbi talve selline elujõuline. Mõned lehed kuivasid ära, panin ta teiste lillepottide varju ja unustasin... Kui algas aknalaua-aianduse aeg, leidsin ta jälle üles. Taim endiselt vapralt tugev ja ilus. Kuskilt kuulsin või lugesin, et keegi oli ümaralehise alpikanni sügisel õue istutanud ja nüüd, kevadel õitseb õues. Selle info peale istutasin oma alpikanni ka peenrasse. Huvitav, kas see on seesama külmakindel alpikann ja võin tema ka õue jätta?

 Helmikpööristest sain selle talvega vist täiesti lahti :(
Pildil üks mu lemmikutest , tumepunaste lehtedega sort.

Kui homme ilm lubab, siis tahaks astilbede peenra ette võtta. Vot need taimekesed on küll väga hästi talvitunud ja suvel-sügisel jõudsalt kosunud ja uusi astilbetitasid kasvatanud. Võib-olla jätkub neid ka kuurirõdu peenrasse. Kes teab...

Viimane hoidistamine... vist(?)

Nonii! See soos ja soosaartel ämbriga patseerimine hakkas juba patoloogilist ilmet võtma. Õnneks mõjus tervendavalt tõsiasi, et parim kollaste seente aeg hakkab ümber saama. Üksikuid seeni otsides kadus hasart ära kuskile soomätaste vahele...
Noh, aga pole hullu - tänane miinimumprogramm nägigi ette veidike jõhvikaid korjata ja sutsuke oli vaja seeni. Need ka saime ja tuleb välja, et täpselt parasjagu.

Pooltooretest jõhvikatest sain 6 pooleliitrist purki moosi.(Moos hakkas kausikeses tarretuma juba leigena.)
Seened läksid potti koos kapsastega. Väga hea salat sai! Kokku 10 pooleliitrist ja 3 0,7-liitrist purki. Seda võib talvisel ajal (kui kohalikus külapoes enam lahtist šaslõkki ei müüda) kasutada "hiinakas". Nimelt tuleb šaslõki puudusel kasutada kanafileed ja siis oleks vähe krepkam lisand kasuks.

Tolles hoidises läks vaja 1 kg porgandeid, 1 kg sibulaid, 2 kg kapsast, 1 klaas õli, 1 klaas tomatipastat või riivitud tomateid, 2 spl suhkrut, 1-2 spl äädikat, jämedat soola, peenikest pipart,loorberit ja muidugi seeni (palju aga juhtub olema).

Enamasti muutuvad tegemise käigus kõik retseptid. Nii ka seekord. Porgandi lõikasin seibideks, tomatid lisasin tükeldatult.

Noh ja eks vahepeal sai ikka üksiti seentega tegeldud. Sai tükeldatult sügavkülma, sai marineeritud, hapnema pandud ning seeneseljanka põhja keedetud (sain 9 purki). Selle seljankapõhja üle on eriti hea meel, sest mitmel viimasel aastal pole selle tarvis piisavalt seeni saanud. Nüüd siis jälle.

Vannun,(veidi kõhklev-kahtlevalt) et sel sügisel rohkem enam hoidiseid ei tee! Vot!
Loomulikult ei käi hoidistamise mõiste alla õunamahla tegemine ja kunagi hiljem sügisel jõhvikale minek :)

Mõnus pühapäev

Nüüd on siis lõplikult selge, et kirstkülmikusse ei ole enam midagi võimalik toppida. Juba täna oli kaane sulgemisega vähe rohkem tegemist. Aga pole hullu - tavalises külmikus on ju ka sügavkülma osa. Väike küll, aga kui seal natuke ümberkorraldusi teha, ehk õnnestub veel midagi sinna paigutada.

Kevadel jagas kolleeg mingi imeliku kurgi seemneid. (Kuskil kevadel on sellest juttu ka olnud.) Noh, kasvasid need kaks taime kenasti. Aga õitsema ei viitsinud hakata. Kui siis lõpuks õitsemisega peale hakkas, tundus küll, et sel sindril emasõisi ei tulegi. ... Lõpuks ikka mõni tuli. Vähe küll, aga siiski. Sellised naljakad on need (India või Egiptuse - ei mäleta) kurgid.

Ilm on suviselt soe ja kange isu tuli seenele minna. Kõneldakse, et kollased seened on ka hakanud ennast näitama. Egas midagi - võtsimegi suuna soosaarele. Oh sa juttas! Just õigel ajal sattusime sinna! Lühikese ajaga saime ämbrid kuhjaga täis (peamiselt võiseened, veidi kuuseriisikaid ja mõned harvad haavapuravikud). Siis läks ilm pilve ja soosaarel muutus õige hämaraks. Ja kuskilt kostus ka kõuekõminat. Kuna kodus jäid kõik aknad ristseliti lahti ja vanaema pelgab äikest, siis tuligi kodutee jalge alla võtta. Oi, kuidas oleks tahtnud veel metsas ringi kõndida. Kaks kilekotti oli ju veel tühjadena taskus.Pildile jäid kärbseseened.
Tänastest seentest tegin seenekastet, marineerisin väikesi võiseeni, suuremad seened said purki (ikka kiht seeni, sip-sip soola, tillivarsi, mustsõstralehti ja nii purk tihedalt täis kuni kaelani). Kaas peale ja külma. Lõpuks jäi veel veidike seeni üle. Need said hakitud ja kilekotiga sügavkülma (see tänane viimane "tilk" külmikusse).
Järgmise treti soosaarele saame teha alles teisipäeval, kui töölt koju jõuan. Oleks siis vaid ilmakest!

Kasvuhoone ühelt küljelt võtsin üles porgandid. Mittestandardsed tahaks ära kaapida ja tervetena külma panna (oh issake, oleks vaid ruumi).

Lõpuks tegin veel õunamoosi. Valge klaari üliküpsed õunad said kooritud ja üsna õhukesteks viiludeks lõigatud. Väga mõnus moos tuli! Keetmisel moosilt riibutud vahtki oli sordile kohaselt lumivalge. Seda moosi tahaks veel teha. Kas homme.... või ülehomme või....

Aga öösel oli meil "action".
Jube palav oli ja aken oli ristseliti lahti. Järsku ärkasin üles mingi luust ja lihast läbi lõikava hääle peale. Ma pole sellist häält kunagi varem kuulnud! Märtsikasside võistulaulmise moodi see ei olnud. Oli mingi terav, krigisev-kiunuv hääl. Potsu leidis, et see hääl ikka head ei tähenda ja oli õite kuss. Proovisin midagi näha, aga või sa selles pea südaöises augustiöös miskit näed. Hõikasin õue: "Kes seal on?" Seepeale jäi vaikseks.
Uus kisa algas öösel poole kahe ajal. Seekord oli neid elukaid mitu. Igal juhul minu rahulolematus öörahu häirimise pärast pani elukad jooksma ja maja nurga juures võeti veel kaklus ka ette (muidugi koos koleda kiunuva kisaga). Vanaema allkorrusel oli nagu detektiiv ja püüdis taskulambi abil sissetungijaid avastada. Mul oli korrus kõrgemal väga hea valgustatud aeda vaadata. Elukaid muidugi ei näinud.
Hommikul läkisme koos Potsuga õunaaeda vaatama. Vana martsipanimaitselise õunapuu all ei olnud mitte ühtegi õuna. Vaid mõned hambajälgedega südamikud hakkasid silma. Ja muru oli päris usinasti tambitud. Potsu nuuskis jälgi ja saba oli tal üsna sorgus (tema nina vist väitis, et need elukad eriti koerasõbralikud ei olnud).
Kui töömees hommikul koju jõudis ja meie kirjeldused ära kuulas, arvas ta, et õuntega käisid maiustamas kährikud. (Nad pidavat õunu õite hääl meelel sööma). Hääle põhjal ei osanud ta midagi täpsustada, kuna lihtsalt pole olnud juhust säänset häält kuulda. Tema muidugi loodab, et täna öösel sama etendus kordub ning loodab õue luurates elukaid lähemalt näha.Eks näis, mis saab...

Ei ole teisele planeedile kolinud

Tsiil on tabanud naelapea pihta, kui avaldas arvamust, et vaikus blogis tähendab hullult kokkamist ja hoidiste tegemist.
Nii ta on jah!

Mis siis tehtud on:

Punased sõstrad mammudena sügavkülmas.
Punasesõstra mahl.
Moos õuntest ja punastest sõstardest. (Pole sellist kooslust varem keetnud, aga tasus ära - väga maitsev moos kukkus välja.)
Meliss kuivama pandud.
"Hiidsibulad" (nad polegi nii väga hullult hiiud) kuivama pandud.
Seguhoidis neljas 3-liitrises purgis: tomat, kurk, pprika. Peale keev marinaad ja ööpäevaks vana vatiteki sisse mässituna "hauduma".
Suur ämbritäis kurke hapnema pandud (hea soovi korral kohe jooksu pealt haarata).
Kukeseened searasvaga praetud ja sügavkülma pandud.
Uus sats aedube kupatatud ja sügavkülma pandud.

Kõige vahvam oli aga kukeseente järel käimine. No oli see ikka ekstreemne matk! Koju jõudsime rampväsinuna, kuid kahe suure ämbritäie kukeseentega. (Mõned haava- ja kivipuravikud ning pilvkud lisaks.)Puravikest sai kaste ja pilvikutest salat sibula ja hapukoorega.

Loetelu ei saanudki nii üüratult pikk, aga kõik need ettevalmistused õtavad ikka mega-palju aega.

Kolleegilt saadud kahest "kahtlasest" kurgiseemnest on kasvanud lopsakad taimed. Algul tundus, et nad kannavad vaid isasõisi, kuid nüüd on juba näha ka mõned veidra kujuga viljahakatised. Näis, mis vigur neist lõpuks saab.

Varsti kisub kartulivõtuks.
Aiamaalt on vaja üles võtta veel seemnest kasvatatud sibulad, aedubadega ühele poole saada, punapeet üles võtta, keeta, hakkida ning sügavkülma kupatada, tillivarred on juba pruuniks tõmbunud, kuid üles võtta neid ei raatsi, sest tahaks ju ka seeni veel soolata (samamoodi kui kurke).

Üldiselt tundub, et suurele kirstkülmikule tekib varsti kuhi peale :) Tea, mida säärane talveks valmistumine peaks tähendama?
Kui nüüd veel pool siga (terve oleks veelgi parem) saaks, siis mingi valemiga üritaks selle toppida teise külmikusse. Noh ja kui siis ikka tikke ja soola ka varuda (nagu vanasti olla olnud kombeks öelda), siis võiks peaaegu et polaartalvele vastu minna.

Õunad

Kaks aastat on meie õunapuud pea tühjad olnud. Sel suvel on õunu palju.
Seepärast kasutasime juhust ja tegime eile esimese satsi õunamahla. (Natuke vähem kui 60 l, aga see lahtine purk on nüüdseks juba peaaegu tühi.) Kuna tegime mahla maha potsatsnud õuntest, siis oli mahl magus. Oi, kui magus!

Mõtlesin küll, et rohkem õunamoosi ei tee, aga.... Punane õunapuu on ju samuti õunu täis. Tegin siiski moosi. Seekord püreemoosi (ei ole vaja koorida ja suurt tükeldada).

Nüüd on vaja vaadata, mida teha paprikatest.
Tomatitest hetkel hoidiseid ei tee - praegune ports on reserveeritud. Eks hiljem paistab, mis saab.
Aedoad ootavad, et nad sügavkülma paigutataks.
Sibulad kuivavad.

Valmistume talveks ehk hoidiseralli

Mis siis tehtud on...
tikrimoosi keedetud
tikreid keefirikoogi tarvis sügavkülma pandud
kirsimoosi keedetud
musti sõstarid hapukoorekoogi tarvis sügavkülma pandud
herned sügavkülmas
paprikad sügavkülmas
petersell sügavkülmas
petersell kuivama pandud
aedoad sügavkülmas
raudrohi kuivama pandud (parim köharohi minu arust)

Kolm paari villaseid sokke uuendatud. Kus ainult päkaosa maha lõigatud ja uus kootud, kus soonikuni kõik maha lõigatud ja uus kootud.

Hulk vanu T-särke ribadeks lõigatud ja keradeks muundatud. Sest mitte ei või teada, millal saabub see päev, mil ma omale kangasteljed püsti saan. Siis ju hää kudumisega alustada, kui materjal valmis. Miski pole ilmvõimatu - ehk lõpuks ikkagi näkkab.

Esimesed hoidistamised

Eile korjasin olematult maasikapõllult karmis olelusvõitluses ellu jäänud taimede küljest maaskiaid. Läksid toormoosina sügavkülma. (Ei olnud tordile sobivas mõõdus marjad).

Aastad ei ole vennaksed! Kui mullu kurgisaak ikaldus pe täielikult, siis tänavu on kurgitaimed kasvuhoones ja oi, neid kurgikesi on ka palju. Täitsa rahul! Nüüd võib suvisele siloratsioonile jälle üle minna :)

Kõvitsasalat

Kõrvits on. Tahtmine salatit teha on ka. Eriti hästi õnnestunud salatiteo kogemust ei ole (tükid on kippunud veidi pehmeks minema).
Veebist leidsin mõned retseptid. Silma jäid nendest kaks:
1. KÕRVITSASALAT
2,2 kg tükeldatud kõrvitsaid
2 l vett
7-8 sl 30% äädikat
650 g suhkrut
12 nelgitera
12 vürtsitera
3-4 kaneelipulka
Kõrvitsatükid vee ja äädikaga üheks ööks likku (nii jääb kõrvits krõmpsuks). Seejärel lisada ülejäänud komponendid. Keeta, kuni kõrvitsatükid on klaasjad. Kuumalt purki.

2. KÕRVITSASALAT
2,5 kg kõrvitsatükke
2,5 l vett
300 g suhkrut
6 sl äädikat
maitsevürtse: pipart, vürtsi, nelki, kaneelikoort
Keeda veest, äädikast ja maitseainetest marinaad. Tulise marinaadi sisse vala kõrvitsatükid. Lase seista 5-6 h, aegajalt segades. Salat purki.

Üks ütleb, et kindlasti tuleb igasse purki panna üks nelgitera. Teine ütleb, et vürtsid tuleks marińaadi keetes marlikotikeses hoida, et need purki ei satuks (teevad kõrvitsatükid pruuniks).

Äkki leidub kolme vaba päeva sees see ajake, mille jookul kõrvitsa salatiks muundada saan.

Letšo

Toimetasin Imepeenras. Vot see on see asi, kui klaasikildu leides ei viitsita seda ära korjata, vaid peidetakse kivide vahele, arvates, et nüüd on terav asi peidus. Tutkit! Põldosja välja katkudes ja sõrmi sügavale mulda surudes leidis sõrm kohe selle klaasikillu üles :(

Sinna see mullas sonkimine siis jäi. Kui on üks asi, mida ma koledasti kardan, siis on see just teetanus.

Nii tuligi hakata hoidist tegema. Seekord siis sellise retseptiga letšo. Kogused on minu puhul väga vähe arvesse minevad.

2 kg tomateid

5 paprikat

5 suurt sibulat

soola

100g suhkrut

pipart

õli

Sibul ja paprika hakkida ribadeks ja küpsetada pannil rohkes õlis kuni sibul on muutunud klaasjalt läbipaistvaks. Tomatid samuti lõigata ribadeks, võib ka eelnevalt koorida. Lõigutud tomat panna potti koos praetud paprika ja sibulaga. Lisada maitseained ja lasta keema. Salat panna purkidesse ja sulgeda õhukindlalt.

Sain 7,5 liitrit.
Letšo tuli ikka tükkis tummisem, kui tomati-sibula salat. Maitse ka ülihea!

Päeva kokkuvõte

Varahommikul sai uue istutusalaga toimetatud. Siis aga läks kole palavaks. Veel nüüd õhtulgi, kui kell hakkab kaheksa saama, näitab termomeeter 28 kraadi.

Korjasin kasvuhoones punased tomatid kokku ning keetsin nendest miskit tomatikastme sarnast. Paljud tomatitaimed olid ennast ka juba ammendanud ning need taimed kaksasin maast välja. Tänasin neid tubli saagi eest ning saatsin lõkkeasemele...

Ülejäänud päeva lihtsalt lugesin ning ootasin õhtut, et mullatöödega jätkata.
Uudiste ajaks on tulemus selline. Ikkagi veidi rohkem kui hommikuse vahearuande piltidelt paistab.

Juulikuu eelviimane päev

Hommik selge, kuid jahe - kõigest 17,1 kraadi. Tuul on väga-väga tugev, ulub korstnates ja pillutab asju ühest kohast teise.

Eile korjasin ühe pesukausitäie aedube, täna sain veel teisegi. Pärast kerget kupatamist hakkimine, parajateks kogusteks, kilekotti ning sügavkülma. Üks killuke talveks valmistumisest jälle tehtud.

Tikripõõsast leidsin linnupesa. Küllap siin kasvasid suureks mõne põõsalinnu pojad. Hea, okasega turvatud pesapaik!

Esmaspäevast

Õues on palav, nagu põrgu eeskojas - tervelt 32 kraadi ja suur õhuniiskus. Eile peenraga tegeledes tundisin küll, et natuke nagu liig on see palavus ... ja niimoodi ühe väikestviisi päikesepiste moodi olemise omale sain ka. Täna olen targu end tubaste tegevustega rakkes hoidnud.

• Mustsõstramoos keedetud
• Tomati-sibula salat keedetud
• Kurgid hapnema pandud

Eile õhtul kastsin roose ja tassisin selle tarbeks vett jõest. Jõgi on, aga veega on selles jões kole kitsas käes. Nii tuligi turnida mööda järsku ja mudast libedat kallast. Olin just lugenud Hilise tiigitaimedest ja sealjuures imetlenud luigelille pilti... Vot js siis järsust jõekaldast üles ukerdades haarasin ühest taimest kinni ning mis ma näen -taim, mis mulle pihku sattus, oligi luigelill! No selle koha peal on meie kanuu randumispaik olnud aastaid ja ei ole mina sellist taime seal varem näinud. Võib-olla sobib sellele taimele just praegune olukord, kus ta silmist saati vees ei pea olema.

Jälile sain! Kes kirjutama on hakanud, ei see kirjutamata saa olla -Tõnul on uus blogi uute ilusate piltidega ning sooja südamega kirjutatud sõnadega. Pealkirja all "Suvepostkaardid".

Aitäh Kadakale ja Köögikatale toreda õhtu ja rohkete taimede eest!