11. august meie aias

Kõigepealt pean nentima, et olen väga kurb, et ei saanud Tsiili aeda Aalujate kokkutulekule minna. Elu sätib mõnikord erinevaid ja mõnes mõttes ka ootamatuid ülesandeid just varem broneeritud ajale. Midagi pole parata. Lugesin, et järgmisel suvel saame kokku Kadaka juures. Mul kohe tuju paranes, sest see aed ja kodu ju ikkagi suht lähedal. Kuigi jah - kui jälle mingid asjad kattuvad ja mul abikaasa sõita ei saa, siis jääb üks topograafiline kretiin jälle orienteerumisel kimpu :D Ehk läheb õnneks! Ja südame põhjas loodan, et ühel heal päeval jõuab Aalujate kokkutulek ka meie aeda!

Vahepeal olen kõvasti hoidiseid teinud ja isegi köögiviljamaa sel suvel kasutusest välja jäänud osa kallale kippusin ükspäev :).

Aalujate kokkutuleku asemel käisin Ravila Külaseltsi korraldatud käsitöölaadal-kirbuturul. Üsna edukas päev oli! Sokid läksid vähem kaubaks, aga randmesoojendajad ja sõrmikud olid küll laadalistele huvipakkuvad. Jäin selle käiguga rahule. Peamine - koht oli kodule lähedal ja nii oli võimalik kiiresti koju sõita, kui opijärgsel taastujal mingi jama oleks tekkinud.

Mõned väikesed pikalt plaanitud või siis pikalt seisnud tööotsakesed said tehtud.
Pika peenra sees oli käigurada murumätastest - seega jälle pidin mina seda rohtu kitkuma. Nüüd on see rada kividest.

Lipumasti ringpeenra serv on maakividest. Mulle need kivid meeldivad ja nii tuligi pärast niitmist jälle käpuli neid kive varjavaid rohukõrsi katkuda. Tegin sellise "turvatsooni", mis tegelikult on laisa perenaise mugavustsoon hoopistükkis.

Pojengiprojekti lõpetasin ka ikka ära. Kivid olid ammu paigas, aga vot selle liivaveoga ei saanud kuidagi otsa peale. Nüüd valmis. See vana katkine kauss on ebajasmiini kännutüüka otsas ajutiselt (pikaajaliselt).

Mõned õitsejad ka:
Mulluse köögiviljamaa täitsin seekord suvikutega -las nad siis kasvavad ja õitsevad seal omaks rõõmuks ja meie rahuloluks!

Särav päevakübar särab ka pilves ilmaga.

Valge liilia hullutab oma aroomiga.

Heleenium on varem ikka sügislill olnud - nüüd juba õitseb.

Pilves ilmaga on Köögikata elulõnga õied pea nukralt longu lasknud.

Meie aia kõige hilisema õitsemisega hosta.

Kõige suurem jama on meil maja taga. Võtsime maha pool-(kolmveerand)kuivanudploomiheki. Selle taga on aga söödipõld. Sinna on plaanis (unistame alles) rajada istutusala erinevatele õitsevatele ja dekoratiivselehelistele puudele-põõsastele.

Oh! Eh! Millal me küll selle ala korda saame?

Maikuu lõpp ei ole kaugel

Aeg on sealmaal, et tööl käimine hakkab igapäevaseid koduseid töid-tegemisi segama... 

Ja aeg on ka sealmaal, kus omaette saab porisetud, et antagu mulle üks Saue 600 ruutmeetrine krunt. Kuskil seal Keila-Paldiski maantee ääres mu kunagisel klassikaaslasel oli selline miniaed....

Ma ei jõua ei puist, ei maist. Ja tänavu ei saa veel mitte niipeagi puhkusele. 

Tänahommikune pilt päikeses säravast õuest. Eile oli pilvine ja pime, kuid oh ei - vihma meil küll ei tulnud.

Kastanil on tänavu õisi vähe, eks tahab ju temagi vahepeal hinge tõmmata.

 Mullu juuli alul rajatud istutusala. Ootasin ja unistasin kolmveerand aastat, mil näha neid madalaid kollaseid iiriseid õitsemas. Nüüd nad siis õitsevad.....

 .... ja ilusad on nad ikka tõesti!

 Imepeenra iiriste sektori tegin tühjaks. No ma ei tea, et ma oleksin seal selliseid madalakasvulisi siniseid iiriseid näinud. Või on nad ümberistutuse stressis ja seepärast lühikesed? Või on lihtsalt mäluauk?
Pilt on tehtud ühel tuulisel päeval. Üldiselt meil pea kogu aeg ainult tormabki. Mõnikord tuleb lausa jälgida, et kas mitte ei tuleks auto kuskile lagedama koha peale parkida....

Üldiselt hakkavad peenrad saama enam-vähem talutavasse seisu (kui muidugi pideva kuivuse käes vaevlemist arvesse ei võta). Samas on kasutusele võetud suur aiamaa. No ei kõlba see traktori küntud savimaa kuskile! Aga labidaga kaevamiseks ei jätku ei aja- ega jõuressursse.Seega on köögiviljapeenrad rohkem kui õudus kuubis. Kui nüüd kaks hirmpikka tööpäeva mööda saavad (klassi lõpuõhtu ettevalmistus ja pidu ise), siis hakkan rohima. Õigupoolest betoonkõvast pinnasest ohakaid juurima. 

Kevad võtab jumet

Käes on aasta kõige ilusam aeg! Paar pea kolmekümne soojakraadiga päeva tuletasid puudele meelde, et tagumine aeg oleks suvist rüüd selga tõmbama hakata. Vihma pole meite kandis sadanud mäletamatutest aegadest ja meie savine maa on nagu betoon. Üritan suurt aiamaad taas kasutusele võtta,aga see on meeletult raske. Sügisel püüdsime pääseda maa kaevamise piinast ja lasksime traktoril künda - nüüd on muld koledasti segi pööratud ja rähk väljas. 

Lillepeenrad ei ole heas seisus. Oleme mingis lokaalses külmapunktis ja talvised kahjud on suured. Masendavalt suured!

Ma ei saa veel päris hästi aru, aga tundub, et Imepeenras on alpi asterde sektor tühi. Imepeenra iiriste sektor oli see kõikse pisem - iiriseid oli lihtsalt nii vähe. Nüüd jagasin puhmaid ja tõin kõik iirised ära kuurirõdu peenrasse. Uskumatu, kui palju olid iirised kasvanud. Õnneks nendega pole midagi juhtunud. Ainult ühel sordil oli paar risoomi pudedad - need lõikasin välja. Kuna kuurirõdu peenras olid suured tühimikud, olin sunnitud isegi sauna juurest igiammusest peenrast jäänud jumikad ümber kolima. 

Pumbamaja künkapeenras on hakanud üks uustulnuk õitsema. Kas see on kuskilt poest ostetud või kataloogist tellitud, ei mäleta. Ilus taimeke on see küll!

Siin näib sel kevadel üks õisik end näitavat. 

Ainus kompaktne puhmake on selline. Teine sama taime puhmas on väga kahjustunud.

 Selle alpikanni sain oktoobris. Õitses väga-väga kaua ja oli läbi talve selline elujõuline. Mõned lehed kuivasid ära, panin ta teiste lillepottide varju ja unustasin... Kui algas aknalaua-aianduse aeg, leidsin ta jälle üles. Taim endiselt vapralt tugev ja ilus. Kuskilt kuulsin või lugesin, et keegi oli ümaralehise alpikanni sügisel õue istutanud ja nüüd, kevadel õitseb õues. Selle info peale istutasin oma alpikanni ka peenrasse. Huvitav, kas see on seesama külmakindel alpikann ja võin tema ka õue jätta?

 Helmikpööristest sain selle talvega vist täiesti lahti :(
Pildil üks mu lemmikutest , tumepunaste lehtedega sort.

Kui homme ilm lubab, siis tahaks astilbede peenra ette võtta. Vot need taimekesed on küll väga hästi talvitunud ja suvel-sügisel jõudsalt kosunud ja uusi astilbetitasid kasvatanud. Võib-olla jätkub neid ka kuurirõdu peenrasse. Kes teab...

Kevadine suurvesi

Töönädal sai läbi ja nii oli aega ka kevadet otsima minna. Ringkäik algas tavapärasest kohast "kodujõe" tammi kohal. Vee kogus ja voolukiirus viitab Nõiakaevu võimalikule keemisele.

 Jõgi on lai ja kole porikarva veega.

 Jõe kaldalt oma tavapärasest kohast leidsin ka esimesed paiselehed. Neid on seal veel väga vähe, aga olemas siiski.

 Potsu väljendas oma joovastust õueseltsilise leidmise üle suure jooksmise ja hüplemisega. No keda selline trall jooma ei ajaks? Potsu veepiiril janu kustutamas.

 Jõgi voolamas tammi poole - ta on tõesti lai!

 Ega`s ainult Sindi kandis kodud üleujutuse meelevalda jäänud - pildil on vesi muti kodutunneli veega täitnud.

 Võtsime suuna Pirita jõe poole. Pildil on ühe kodu õu. Vesi ulatub maja vundamendini. Maja asub Pirita jõe ürgorus.

 See ei ole jõgi. See on võssa kasvanud heinamaa Pirita jõe lammil.

 Vaade sillalt Otiveski tammi suunas. Tamm ise on kuskil vetesügavuses.Jõgi on normaalsest laiusesest kordades laiem.

 Vaade sillalt teisele poole, Vaida-Tallinna suunda.

 Mäletan, et kuskil 20 aasta eest tehti sellelt lammiheinamaalt veel heina.  Nüüd on see heinamaa kõrgesse võssa kasvanud. Pildil see võsa nii hullult kõrgena ei näigi.

 Tagasiteel kodu poole sai pilt tehtud peaaegu teeni kõrgunud veetasemest Pirita jões.

 Kui juba ratastel olime, siis sõitsime ka Nõiakaevu juurest läbi. Millegipärast ei lase peremees autosid parklasse, kuigi see oli päris tahe juba. Autod ummistasid teeääri mõlemal sõidusuunal.

Torm tõusis neljapäeva õhtul. Kui täna koju jõudsin, selgus, et elektrit pole. Pole teist juba hommikust saadik. Lubatud voolu taastumise tärmin ületati tubli nelja tunniga. Lõpuks saime tavapärase elurütmi tagasi - kole, kuidas tänapäeva inimene sõltub elektrist.
Loodetavasti on nädalavahetusel ilusad ilmad ja saan lõpuks reha kätte võtta ja õue kasima hakata.

Mustad sõrmikud

FB-s Kirikindakese grupiga liitudes olid mul käsil muud kudumised - terve ports randmesoojendajaid. Tükil ajal ei saanud kirikinnaste lainele. Küll polnud ideed, küll polnud lõnga (loe: kärss kärnas ja maa külmunud).
Kuna kevad on tänavu kohutavalt hiline, ei olnud aias veel mingit mõtestatud tegevust leida ja nii saigi vardaid veeretatud.

Seekord sõrmikute seeria kõige tumedam paar.

 Linnukesed leidsin kindamustrite mapist. Need siis ühelt NN mustrilehelt välja lõigatud.

Õuepilt ka. Ilm on nii vastikult kõle ja tuuline, et Potsu otsustas seekord meie fotosessiooni terrassi ukseaknast vaadata.

Kümme paari on kootud. Igaks juhuks lükkasin lõngakerade korvi tugitooli taha peitu, aga mine sa hullu tea - kui nüüd fotot keskendunult vaadata, siis jääb silma heledate kinnaste karjuv ülekaal. Mis tegelikkuses tähendab, et.... Aga ei mingit lõnga ostmist enam! Loodetavasti jääb nüüd ehk ka kinnaste kudumisse vähemasti pisikenegi vahe ....

Aga....... Ma pole juba praegu päris 100% kindel, et pärast homsete tundide ettevalmistusi õhtul taas vardaid kätte ei võta...Never say never!

Sinised sõrmikud

Seekordsete kinnaste kudumisel valisin põhitooniks sinise lõnga. 

Randmesse püüdsin sisse kududa kõik ülalpool kasutusse võetavad toonid.

Mustriosa sai kokku pandud siin-seal vihikulehtedel katsetatud mustrijuppidest. Lõpuks hakkan rahule jääma ka lilleõiega. Kroonlehtede vahele tuleb jätta põhjatoonist üks silmus, siis ei veni õis liiga laiali. Jälle targem :)

Linnumotiiv on memme kindaräbalatest maha joonistatud mustri kordus. Muutsin vaid lindude vahele jäävat detaili.

Kevad siiski tuleb! Seekordse õuepildi taustaks polegi enam lumi, vaid jääst puhtaks lükatud terrass. Proovisime ühtmoodi ja teistmoodi, aga igale pildile jäi ilmtingimata meie pere kõige tähtsam tegelane - Potsu. Ta kohe on selline pildikratt meil!

Erkroosad sõrmikud

Lõpuks jõudis kätte aeg kududa kohe õige särtsakad kindad. Mõnusad hele- ja tumehallid kerakesed olid kahanenud peaaegu olematuks  Nii tuligi kududa sellised, milleks materjali oli. 

 
Juba randme kudumisel jõudsin iga kootud rea järel tõdemusele, et mulle täitsa meeldib selline värvikooslus. Need hallid lõngad on nüüd tõesti otsas - ehk ainult sõrmedele kuluvate silmuste varulõngaks saan neid juppe kasutada.

Mustri pusimisega oli tükk tegu. Seda halliga kootud osa tahtsin tingimata kududa. Vabakäelise joonistusena visandatult oli täitsa lahe, aga kuidas see muster klappima saada, sellega oli tükk tegu. Tumesinise tooni pidin sisse tooma eelpool mainitud põhjusel - hall sai lihtsalt otsa.

                                                              Ja sellised nad on käes.

Plaanisin eile õhtul kinnastega lõpetada, aga....
A. peab ennast väga-väga hoidma ja nii oleme poistega kõik tema teha olnud talvised igapäevased nokitsemised ise ära teinud. Kaasa arvatud tulehakatuse pilbaste tegemine. Tõin selleks tarbeks isegi pisikese pakukese ja Fiskarsi kirve kööki pliidi ette, et seal hea pilpaid teha. Aga eile läks miski viltu. Ei tea, kas oli mingi salaoksa koht või lihtsalt kirves libises, aga nüüd on vasaku pöidla otsast tükk küünt koos selle all olnud pöidla endaga läinud. Väheke küll, aga natuke jama ikkagi...
Õnneks oli vanemal poisil vaba päev ja nii ma ta appi palusingi sõrme siduma. Tema seotu oli aga selline nutsakas, et kudumisest ei tulnud midagi välja. Nii ma siis ühel hetkel seda sidet sõrme küljest harutama hakkasingi. Kahjuks oli see aga liha külge kinni kleepunud. Leotasin  ja sikutasin... Ühel hetkel tundsin, et vähe imelikuks läheb olemine... Istusin köögi laua taha ja toetasin pea lauale. Justkui paremaks läks olemine. Kui siis ühel hetkel silmad lahti tegin, põrnitsesin enda vastasseina jäävat seinakella ja imestasin, miks see nii kõrgel on... Siis hakkasin ümbrusest oidu saama... Pikutasin köögi põrandal, puudekorv nagu padi pea all :) Kuidas ma sinna olin saanud, seda ma ei mäleta... Hea, et tänapäeval on mobiil olemas. Helistasin poisi appi... Kui A. külakoosolekult koju jõudis, oli, mida talle jutustada :)

Aga ega selline äpardus saa kudumist segada - väga palju aeglasemalt läheb, aga valmis need kindad ju said.

Tumehallid sõrmikud vol 2

Kindamustri koostamine ei edene kohe kuidagi. Üritasin sellist väheke lilleõit meenutavat kujundit paberile panna. Üks asi on muster paberil, teine asi on see kindas. Ühesõnaga - ei ole eriti rahul. ..

Ega kudumise tuju viimasel ajal eriti pole olnud ka. Õnneks hakkab A tervis taastuma. Käime väljas jalutamas. Endine 10 km pikkune ring  ei tule hetkel muidugi  kõne allagi. Täna jalutasime 2 km. Rohkem ei söandanud. Arstide ettekirjutused on karmid. Küttepuude kuhja küüni all võib ta ainult vaadata. Õnneks  kirve vibutajaid meil jätkub. 

Kuigi temperatuurid on märtsi keskpaigale sobimatult madalad, on saabuva kevade märke siiski. Kasvõi tõsiasi, et puhast lund, mille taustal pilti teha, enam ei olegi.

Tomatiseemned ei taha idaneda. Ju on asi selles, et toas ei ole stabiilselt sooja temperatuuri.
Täna külvasin kresssalatit, sidrunmelissi ja rukolat. Kuna A peab tervislikel põhjustel jänese dieedile üle minema, siis tuleb igasugust rohelist juba enne peenramaa valmimist külvama.