teisipäev, 19. juuli 2011
Juubel tähistatud
Pühapäeva hommikul tegime matka Järlepa järve äärde. Sumpasime soos ja kõndisime soosaartel. Ilm oli jahedavõitu ja pilves, seega järves sulistamine jäi seekord ära. Aga tore oli siiski!
Mõned pildid soost.
Murakaid oli kole-kole vähe! Sinikaid oli ka vaid näpuotsatäis.
On küll südasuvi, kuid soos on juba sügisesi murtud värvitoone.
pühapäev, 11. juuli 2010
Väike puhkusereis
Kokku saamiseks oli tegelikult veel teinegi põhjus. Nimelt neljal pereliikmel on viimase 12 kuu jooksul nulliga lõppev vanusenumber ette löönud, lisaks tähistavad noored ka oma pulma-aastapäeva.
Nalja sai ka. Rääkisin Nelele, kuidas Magnus reageeris, kui ütlesin talle, et Nele sai kolmkümmend. "Kolmkümmend? Ikka kohe kolm-kümmend või???? ...... Ei saa olla! Kolmkümmend???.... Ta ei ole siis ju enam noor!" Nii et Nele - tere tulemast vanade hulka :)))
Arutlesime Mairega mõiste "elukaaslane" üle. Käibel on kaks sõna: abikaasa, juhul kui inimesed on registreeritud abielus ja elukaaslane, kui inimesed elavad koos registreerimata. Elukaaslane on ikka see inimene, kellega elatakse koos läbi elu. Koos rikkuses ja vaesuses; rõõmus ja kurbuses; tervises ja haiguses. Elukaaslased käivad läbi elu koos. Koos kaaslasega. Elu lõpuni.
pühapäev, 28. juuni 2009
Isa
pühapäev, 21. juuni 2009
Tartu-reis
Suurem jagu külalisi saabusid kodusele peole.
Hommikul kodus vaatasime, et ongi hea sõitu minemise päev, sest sajab ning aias ja maja seina kallal toimetada nii või teisiti ei saa. Lõunast algasid aga suured paduvihmahood. Esimese paduvee saime kaela Kose tanklas. Samas enne Ardut oli asfalt täiesti kuiv. Nii edasi ikka paduvihma hoog teise järel. Sellist kerget tibamist me vihmaks ei pidanudki.
Esimene pilt täiendab tegelikult seda laupäevast pilvepiltide jada. Tehtud pärast sajuala läbimist kuskil peale Tallinn-Tartu - Põltsamaa-Jõgeva ristmikku. (Pidavat olema Puhu ristmik - iiimelik nimi.)
Emajõe magasin muidugi suurelt jaolt maha. Aga niipaljukest nägin, et luha peal on ikka vett küll. Mitte nii palju, kui tõelise üleujutuse ajal, aga siiski.
Ühe pildi siis kähku ikka tegin ka - mingi puhkekoht vist jõe ääres.
Tegin ühe pildi, kus 1/3 aknast (või seinast) pildile ei mahtunudki. Selle klaasi taga on köök. Minu lemmikkoht selles majas!
laupäev, 20. detsember 2008
Saime jälle kokku
Minu mees ütleb peale iga saarlastest sugulastega kohtumist, et tal tuleb siis tahtmine kirikule lühter annetada tänuks selle eest, et tema naine kõigest 50% saarlane on. 100% -lise variandi puhul oleks tema vaeseke juba otsad andnud. See saare naiste kangus pidi ikka ületamatu olema. On jah ületamatu! Ja jumal tänatud, et on!
Iga kord, kui mu sõbrad täditütart näevad, imestavad nad, kuidas meil nii suur vanusevahe saab olla. Aga miks ei saa, kui minu isa oli 13-lapselisest perest noorim. Nii ongi minu vennas tädi- ja onulastest noorim. Vanusevahe on noorima ja vanima vahel aga kaugelt üle kolmekümne aasta.
Nii kahju, et Koidu meie hulgas olla ei saanud. Mina ei saanud oma vanemaid kuldpulma puhul meeles pidada muul moel kui küünaldega kalmistul. Täditütar käis abikaasaga koos aga kalmistul oma ainsa tütre haual. Loodetavasti on Koidu nüüd oma tütarde lastele kaitseingliks.
Peale Koidu õnnetut surma olen tihti mõelnud, et mul on vedanud ja tuleb tänulik olla iga päeva eest, mis meile elada on antud. Iga hetk võib olla viimane, eriti liikluses. Ma võin ju korralikult sõita ja kõiki reegleid täita, kuid siis kihutab vastu mingi hull ja ongi kõik. Koiduga just nii halvasti läkski. Ema-isa juures käies panen alati küünla ka Koidule, oma lapsepõlve mängukaaslasele...
teisipäev, 15. juuli 2008
Minu ema ja mitte nii väga tited lapsed
Ühel pildil istume emaga veranda ees. Ema süles on Pibi - sellised taskukoerad on praegu tibide seas väga trendikad. Meil oli sel ajajärgul meeletult palju roose. Roosid armastasid ema, mina aga ei saa roosidega üldse läbi.
Meie pere käis väga sageli suusatamas. Mina, ema ja isa suuskadel, väikevend kelguga mingil imeviisil isa järele "rakendatud". Harku mägedes käisime hiljem koos Margusega kahekesi ( naabrilapsed Siiri ja Jaanus ei viitsinud nii pikka maad (6km) suusatada).
esmaspäev, 14. juuli 2008
Minu emme noorena - ja mina ka
Vaatasin läpakas oma "varandust" üle. Leidsin must-valged pildid, mis said arvutisse võetud pärast ema surma. Proovisin neid üles laadida slide.com abil, aga millegipärast see ei õnnestunud.
Ühel pildil on kogu pere, kes elas Laagris alles vaevu elamiskõlblikuks ehitatud uues majas. Vasakult: ema-ema Anna, isa-isa Sass, ema, isa ja mina, isa-ema Liisa.
Minu vanaemade nimedest pidi saama meie tütre nimi... Kui saatus ei oleks tahtnud teisiti, siis oleks tütreke Anna-Liisa praegu juba 18-aastane. Aga ta ei jõudnud sündidagi... kuigi jäänud oli veel kõigest mõni kuu...