Tumehallid sõrmikud

Lõngakerad hakkasid väikeseks kuluma. Oli vaja veidi varusid täiendada ja nii saigi lõngariiuli ees seistud nagu kits kahe (2+n) heinakuhja vahel. Mida võtta? Mida jätta?

Mul oli hädasti halli vaja, aga poes oli selline tumehall (porihall) lõng. Lisaks võtsin julguse kokku ja ostsin erkroosat lõnga ka. 

Nagu kinnastest näha, esialgu seda erksat tooni väga palju kasutada ei söandanud. Ainult nii prooviks-katseks või niimoodi...

Kindad ise paksud ja soojad. Et sõrmedel ka soe oleks, kudusin need ka träpsulised.

Ilm on nii hullult külm, et seekord tegin pildi toa aknast välja upitades. Prrr! Märts või asi!

Vanaema lõngavarudes sai väikest inventuuri tehtud. Lõngakerad on imepisikesed. Tuleb need pooleks jagada ning siis uut mustrit koostama hakata. 

Hetkel tiksub peas kaks valikut:

a) ainult kahevärviline, kus kasutaks toda porihalli ja erkroosat (vist lapilise randmega)

b) väga kirju ja kärts vanaema lõngajuppidest

Valikute vahel kaalumine võtab ilmselt omajagu aega ja välistatud pole hoopis kolmanda valiku sõelale jäämine...

Hallid sõrmikud

Võtsin kasutusele vanaema peenikesed sukavardad.Nüüd oli võimalus kasutada mustreid, mis nõudsid vardale suuremat hulka silmuseid...

Randmeosaga jäin väga rahule - ilus tihe kude ja seetõttu ka paksust teisel parasjagu. Randmeosa muster on pärit Kristi Jõeste raamatust "Kirjatud teekond" .

Olin juba kokku miksinud sobiva mustrigi.  Kudusin ja proovisin kätte - suur.... kudusin edasi. No ei tea, kas lootsin, et läheb väiksemaks? Ei läinud. Kui kinnas oli kootud väikese sõrme sissevõtu kõrguseni, tõmbasin vardad välja ja sirrdi - randmeosani maha :(

Uut mustrit otsima. Seekordne kindapaar siis selline. 

Nagu pildilt näha, seekord randmeosa suht lühike - see ju esimene katsetus kududa peenikeste varrastega ja sõrmed olid kudumisest suisa kanged. Püüdsin kududa hästi kõvasti. No kohe nii kõvasti, et varrast silmuse taha saada oli juba paras tegu.  Tean, et olen suht lõdvalt kuduja (lapsena proovisin ema kudumistöid kaasa kududa, aga minu kootu läks hulga laiemaks).

Ühel õhtul kududes mõtlesin, et nooruses mul just sellised kirikindad käes olidki - nii labakud (enda kootud) kui ka kirjatud sõrmikud (ema kootud). Aga kirikindaid pole ma enam hulgal ajal kudunud (mõni erand muidugi on sisse juhtunud). Huvitav, kas polnud moes või mis asi see oli? Nahkkinda kandja pole elu sees olnud, ju siis piirdusin pitsmustriliste lambavalgete sõrmikutega ...
Käsitööliste blogisid lugedes olen jõudnud kummastava avastuseni - rahvuslik käsitöö on taas noorte näitsikute seas moodne. Enamik usinaid kudujaid-heegeldajaid on noored väikeste lastega emad. Seda  on väga meeldiv tõdeda! Rahvuslik käsitöö ei ole unustuse hõlma vajunud, järelikult me kestame edasi!

Memme kindamustri uus elu

Intensiivne mõttetegevus. Meeleheitlik kindamustrite kaustas tuhlamine. Leidmine. Pettumine. On küll mingid linnud, aga kangesti pardi moodi...

Siis jäi silma üks lustilennul koi. Lõin ta maha. Natukese aja pärast järgmine. Polnud midagi parata, tuli asuda luuretegevusele ja vaenlane kahjutustada. Lõpuks leidsin kolde. Oli mul selline vana-vana-vanade kindanäidiste kotike. Ütle veel, et koi kilet ei söö - sööb küll. Kott oli üsna pude. Olin juba valmis koipesa terve täiega lõkkesse viima, kui tekkis mõte veidi asja uurida. Õues terrassil. Noh ja leidsingi ühe väga pudedaks järatud kindajäänuse. Ja sellel jäänusel olid linnud! (Lambavalge, lambahall, samblaroheline ja roostepruun värvikooslus). Suure pusimise peale sain mustri ruudulisele paberile märgitud. Seejärel läks koikolle lõkkesse. Liiga hilja meenus, et oleks võinud ju pilti ka teha.... Kindad ise olid memme kootud. Eile oli memme 113. sünniaastapäev.  

Noh ja need memme linnud said kootud sõrmikutesse. Kindarandme kudumisega läksin õite hoogu ja nii ongi need kindad kohe eriliselt pika "säärega".

No ei ole mul veel julgust kontrastseid ja esmapilgul omavahel sobimatuid värve kokku klapitada - jään seniks pastelsete toonide juurde.

Memmele mõeldes tärkas mõte, et teine memm oli ju ka kõva käsitööinimene. Ja tema vardad on kindlasti sellised peenikesed. Selgus, et vanaemal olidki tema ema vanad peenikesed vardad alles. Teravate otstega, et susi neid sööks!
Aga vähemasti saan katsetada, kuidas nii peenikestega kududa on.

Külm on!

Varahommikul -25,5. Kell 9 hommikul -20,2 (läks pilve, sellepärast vist). Kell 13.30 tuli päike lühikeseks ajaks pilve tagant välja.

Härmatis on väga uhke - küllap suvel tuleb siis seda va pauguga vihma ka.

Härmas sirelid 

                                                             
                                                                     Härmas kask

                                                                   Härmas kuusk

                                                         Härmas vana park ja läbi selle paistab ka uus kuuse-männi istandik.       On teine juba kenasti kõrgust kasvatanud!

                                                                 Härmas sarapuu

                                      Jõel on peal õhuke jää. Ahvatlev küll, aga peale ei saa minna - ei see jääkribalas veel kedagi ei kanna.

Aga poes olid juba seemnepakkide stendid püsti! See on ju esimene väike lootuskiir, et see talv ükskord ikka ära ka lõpeb.

Talv oktoobris - aina hullemaks läheb

Eile kallati lund kui kotist. Täna hommikul avanes aknast lumme uppunud aia vaade. Mine või kalendrist vaatama, et kas tõesti on juba jaanuar!

Me elame tõesti Põhjanabal! Hommikul kell 7 oli -13 kraadi. Mitte ükski telekanal selliseid miinuskraade ei prognoosinud, aga meil need on!

Lumekihi paksus sai ka annuaalidesse kantud - ei rohkem ega vähem kui 15 cm. Mõõtma ajendas asjaolu, et minu kummikute säärest supsas lund sisse väga usinasti - ja see ei ole ju ometi mingi 8-10 sentimeetrine lumi.